Jaga:     
Blogid

"Kolm alla kolmeaastast - oled sa mõistuse kaotanud? Jah, mõtlen vahel ise sama!" (1)

Eesti naine peab suutma ära kantseldada seitse last ja joodikust mehe! Häda siis mul hakkama saada nelja lapse ja täitsa normaalse mehega, kirjutab Lipsuke oma blogis pikemalt.

Jah, mu silmakotid hakkavad vaikselt mulle juba kanna alla jääma ja ma tahaksin kordki kolme aasta jooksul oma kehas üksi olla, ning teha otsuseid nii, et need mõjutavad vaid mind, aga nojah... Neil saab ülivägev koos kasvada olema ja ma tean, et ma ei kahetse seda otsust ilmaski. Algus on lihtsalt raske.

Tahaks sellest väiksest Mannaterast rääkida, aga no mida sa räägid kellestki, kes ongi reaalselt mannatera suurune?

Kolm alla kolmeaastast

Aga noh, sellegipoolest on see väike kübeke pidevalt mu mõtetes. Mis siin salata, ma olen hirmul. Nii sellepärast, kuidas rasedus läheb, kui ka sellepärast milline see elu saab olema kolme alla kolmeaastasega. Või noh, Annu on tegelikult selleks hetkeks juba kolm aastat ja umbes kolm kuud vana, aga ikkagi. Kõik on täitsa tited ju veel! Vahel ma vaatan praegugi seda kahepealist hävingurühma ja mõtlen, et mida ma ometi teinud olen? :)

Näiteks täna. Ma panin pesu kappidesse ära. Saabus hävingurühm, tõmbas laiali kõik mu ilusti volditud tekikotid ja padjapüürid, ning kui ma üritasin neid kätte saada, jooksis üks neist minu eest ära, ise samal ajal kiljudes:”Ei saa, ei saa, sa ei saa mind kätte, nanananaa!” Appiiii, varsti on neid ju kolm! Ja kui antakse, siis isegi neli… ”Kas sa oled oma mõistuse kaotanud?” küsimuse peale ma igatahes kuri olla ei saa – ma mõtlen vahel ise ka sama asja! :D

Aga kui nüüd siiski rääkida rasedusest, siis hetkel on jube väsimus peal. Kõht on ka vastikult punnis ja hell, pidevalt valutab. Koguaeg on selline tunne, et mul on kristallkuul pluusi all, mida ma kogu hingest kaitsma pean (mõnes mõttes ju ongi!). Ma ei taha, et miski või keski mu kõhtu puutuks. Kardan ka seda, et mingil hetkel hakkab jälle määrima, nagu Joeli ajal, kui Annu veel tissi sai. Õnneks/kahjuks on Joel nüüd viimaste nädalate jooksul juba ise rinnast peaaegu võõrdunud. Peale selle viimase postituse tegemist, kus sellest imetamise värgist rääkisin, on ta isegi koduse lõunaune eelse söögikorra ära jätnud, ning nüüd on ta nõus rinda võtma vaid üks-kaks korda päevas (õhtul-öösel). Ju siis rasedus muutis piima maitset, nagu juhtuda võib ja ta ei tahagi enam…

Kolmas saab vähem

Ma kardan, et sel korral ma küll neid iganädalasi kokkuvõtteid tegema ei hakka. See on ju nii been there, done that.Pole vast midagi sellist teile rääkida, mida ma juba vähemalt kaks korda rääkinud ei oleks. Kolmas laps on üldse paras kannataja, sest tema saab tõenäoliselt kõige vähem. Annu ajal kirjutasin iga pisiasja vihikusse üles, blogisin iga nädal, tähistasime iga minisünnat koogi ja küünlaga, ning tegime pilte, ta sai iga kuu kirja, kus rääkisin, mis me sel kuul tegime, ning temast on umbes 1000 pilti iga kuu kohta. Joel sai oma fotokaustad, kus on kõik kuude kaupa ära sorteeritud, ei mingeid kirju ega kooke. Kolmas laps olgu õnnelik, kui tal beebiraamatki olema saab.

1 kommentaar

*
****  /   23:33, 16. mai 2017
Päris huvitav oleks kuulda kuidas see elu siis kolme alla kolmeaastasega sujuma hakkab. Minu meelest lausa jube olukord.

Loe ka neid lugusid