Jaga:     
Koolieelik | Isiksus ja tunded

Tule külla, Jorupill Jonn!

Jonn on sõna, mis ei kõla just positiivselt. Me teeks mida iganes, et see koletu elukas oma majast pagendada, aga ometi laiutab ta rahulolevalt su elutoas, sisustab su poeskäike, ahistab sind väljasõitudel. Lõpeta võitlemine ja kutsu ta hoopis külla!

Just sel hommikul, kui ma jõuan Kristiine (41) koju, et rääkida jonnist, on see teema platsis, nagu kutsutud. Brit (5), kes istub hommikusöögilauas tiigrikostüümis, tunnistab, et ta hakkas hommikul jonnima.

Miks? „Emme ei teinud mulle kraani lahti,“ ütleb ta ausalt. Kuigi ema pani talle tabureti alla, et ta ulatuks, sai Brit pahaseks ja lõi ema. „Suur ja pikk tahtsin olla,“ tunnistab tüdruk oma nördimuse tagamaid. Mõistagi ei aita taburet ju seda probleemi lahendada. Samas kuulutab väike preili uhkelt, et lülitini ta juba ulatub.

Meie vestluse jooksul tekib veel mitu olukorda, kus Brit väljendab oma meelepaha löömisega. Näiteks kõlbab taburet hästi selleks, et kapist pärast hommikusööki midagi magusat välja kaevata, aga ema keelab ja toob lapse ära. Järgmiseks hakkavad teised köögisahtlid lahti-kinni käima, ema keelab. Kolmandaks ronib ta kraani juurde… Keelamise peale peitub laps kööginurka, tõmbab kulmu kortsu ja näitab meile keelt.

Vahepeal tuleb hea tuju jälle tagasi, tiigrikostüümi asemel ilmub ta meie ette kleidis ja peseb ära hambad, nagu ema palub. Väiksem õde Girte Lota (3) jääb seda kõike kõrvalt vaadates rahulikuks ja ajab oma asju edasi.

Kristiine mõistab, et mõni jonn on täiesti põhjendatud. Näiteks kui lapsel on jäänud lõunauinak tegemata või on kõht tühi või on kiire ja ema sunnib last takka. Kui ema ise on heas tasakaalus, siis tuleb ta nendega hästi toime: võtab vajadusel aja maha ja kasutab kavalust. „Kui laps tahab hommikul korraliku riidest mantliga lasteaeda minna, siis ei hakka ma temaga vaidlema. Võtan kombe näppu, et tal oleks, millega õue minna. Kui Brit oli kahene, siis oli poes ikka, et osta seda, osta teist. Siis ütlesin lihtsalt, et lähme teise vahesse. Ega ikka ei osta kõiki asju.“

Aga alati pole sugugi nii lihtne ennast tagasi hoida. „Eks mul tuleb vahel endal ka jonni ja enesehaletsuse hoog peale. Kui närv läheb mustaks, siis teen ka kõva häält, pean piinlikkusega tunnistama. Aga ega see ei toimi. See on ainult enda pinge maandamine,“ teab Kristiine.

Mis tunne sul on, kui emme karjub?

„Halb tunne,“ vastab Brit.

Kuulekaks muutud?

„Ei.“

Miks emme karjub?

„Tean, aga ei ütle,“ vastab Brit.

Kuidas jonniga toime tulla ja miks pole vaja seda maha suruda, loe Pere ja Kodu psühholoogia-erist

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid