Jaga:     
Uudised

"Kui lapsed sünnivad väikeste vahedega, on suhte hoidmine keerulisem." (6)

Väikeste laste kõrval paarisuhte hoidmine vajab vahel rohkemgi tarkust kui lapse kasvatamine. 

Tartus elav Kadri (30) on elukaaslase Siimuga (33) elanud koos ligi 10 aastat, neil on imearmas väike tütar Saskia (3) ja armas kodu, kus jaguks ruumi veel vähemalt kolmele lapsele. Ometi on Kadri ja Siim üheskoos otsustanud, et hetkel veel järgmisi lapsi perre juurde ei sünni. „See, kui lapsed sünnivad väikeste vahedega, teeb suhte hoidmise tunduvalt keerulisemaks. Kindlasti on võimalik ka mitme väikese lapse kõrval leida aega ja võimalusi kahekesi olla, kuid see nõuab juba palju rohkem organiseerimist,“ arvab Kadri.

Ettevõtliku naisena, kes töötab igapäevaselt Tartu Ülikooli muuseumi kommunikatsioonijuhina ning jõuab lisaks veel toimetada ka enda loodud veebipoes Happy Baby, peab ta väga oluliseks suhte värskuse säilimisel ka seda, et naine ei kaotaks lapse kõrvalt päris ära iseennast, oma huvisid ja tööalast eneseteostust.

Armastuse hierarhia peab olema paigas

Kadri hakkas juba raseduse ajal mõtlema sellele, kuidas hoida suhet terve ja värskena ka siis, kui majas on pisike beebi ning kogu elu hakkab keerlema tema ümber. „Kõige keerulisem ongi mitte vajuda teadmisesse, et nüüd me olemegi lapsevanemad ja kõik muu on teisejärguline,“ toob ta välja väikese lapsega paaride suurima elumuutuse. Naise arvates on nii iseenda kui paarisuhte alles hoidmine pisikese ilmakodaniku kõrvalt väga raske, kuid samas on see kõige alus.

Raseduse ajal luges Kadri palju kirjandust nii lastekasvatuse kui paarisuhete teemal ja sai kõige rohkem mõtlemisainet Venemaal kultuskirjanikuks kujunenud psühholoogilt ja esoteerikult Anatoli Nekrassovilt. Tema armastuse teooria kohaselt peab naine armastama eelkõige iseennast, siis partnerit, kolmandana last või lapsi ja neljandana vanemaid. „Kui selles hierarhias on midagi paigast ära, siis suhe ei toimi. Näiteks kui sinu armastus partneri vastu on alles viiendal kohal, siis laguneb suhe koost. Ka see, kui naised seavad esikohale lapse, mitte iseenda, pole õige. Kui laps näeb, et ema enda jaoks ühtegi hetke ei võta ja on lõpuks justkui inimvare, võtab ta oma täiskasvanuellu kaasa samasuguse suhtumise. Kui ema ja isa elavad koos nagu korterikaaslased, kes kusagil koos ei käi, omavahel nalja ei viska või üldse omavahel ei suhtle, jätab see omakorda  jälje sellele, millist suhet laps ise täiskasvanueas otsib. Need on lihtsad asjad, mis on paarisuhtes võtmeks kõikidel tasanditel,“ loetleb Kadri raamatust loetud mõtteid, mis on aidanud temal paarisuhte sügavamaid kriise ennetada.  

Jäta pooled asjad ütlemata

Aastatega on Kadri selgeks saanud selle, et üle ühe asja võiks jätta mehele ütlemata, kui ta toimetab lapsega parajasti nii, nagu sina oma sisemuses õigeks ei pea. „Tuleb meeles pidada, et ema ja isa on erinevad ja teevadki lapsega erinevaid asju, aga kõik need tegevused ja käitumisviisid on armastusest kantud. Kui isa viskab last õhku ja mulle tundub, et see on liiga intensiivne tegevus nii väikese lapse jaoks, on see tegelikult tema armastuse avaldamise viis. Kui sa kogu aeg kritiseerid teise lapsevanemaks olemise viisi, siis on väga raske loota, et suhe läheb paremaks või üldse püsima jääb. Enamasti siis kritiseeritav taandub lapse kasvatamisest, mis annab omakorda põhjuse talle etteheiteid teha. Ja nii see pall veerema lähebki,“ arvab Kadri.

Naine usub, et kindlasti sõltub suhte püsimine ja hoidmine ka sellest, kui keeruline on laps. „Tihtipeale kipub keerulisem laps võtma vanematelt viimasegi aja- ja energiaraasu, kuid samas tuleks just sellisel puhul leida võimalusi kahekesi koosolemiseks ja enese laadimiseks heade emotsioonidega,“ lausub Kadri. Ta teab omast käest, kui heade anduritega on lapsed. „Nad  saavad kohe aru, kui vanematel on omavahel mingi jama. Erimeelsused on elu normaalne osa, aga kui sa üritad sel hetkel olla meeleheitlikult vait, tunnetab laps kohe, et õhus on mingi pinge. Mõistlikum on siis juba tüli maha pidada ja pärast ära leppida, sest lapse jaoks on oluline näha, et tülitsemine ja leppimine on elu osa. See õpetab ka lapsele elu oskusi,“ jagab Kadri oma kogemusi. Tema arvates põhjustab lapses segadust just see, kui ema on õnnetu või närviline ja isa kuri, kuid ometi kõik naeratavad talle. „Näitemängu asemel tuleks ikkagi käituda vastavalt olukorrale ja näidata lapsele, kuidas olukordi lahendada.“

Üks pealtnäha pisiasi, mida Kadri teistelgi soovitaks teha, on väike musi või kalli ka mehele koju tulles „Laps jookseb rõõmsalt vastu ja muidugi sa kallistad-musitad teda, aga niisugune tore hoolimise märguanne kulub mehele ka ära. Lisaks tajub laps nii teie kokkukuuluvust.“   

Loe pikka ja põhjalikku lugu Pere ja Kodu psühholoogia-erist

6 kommentaari

O
Oh isver  /   04:36, 9. mai 2017
Ärge ajage oma psühhomula
K
Kati   /   08:52, 9. mai 2017
See naine pingutab üle, see ei mõju ka hästi.
  /   08:57, 9. mai 2017
PUMBAKE JA TEHKE LAPSI KÜLL KODUTUNNE AITAB KAASA. IIWET TULEP JU TÖSTA.
E
Ema  /   09:33, 9. mai 2017
Ma arvan, et kunagi me räägime hoopis sellest, mis tunne on sellisel lapsel, kes on alati olnud teisel kohal, isa järel. Kui laps saab aru, et tema ei ole ema jaoks kõige kallim, tähtsam, armsam.... Paljud tsiteerivad väidet, et "lapsed tulevad ja lähevad, aga mees on su kõrval eluaeg". No päris nii see pole, et mees on nagu sinu oma, aga laps ei ole. Hoopis vastupidi - laps on sinu oma liha ja veri, andestad kõik kui vaja. Siinkohal loomulikult peavad mehega olema väga head ja armastavad suhted, kuid tekitada sellist kunstlikku hierarhiat ning lapsele öeldagi, et tead, sina kallikene ei ole sugugi minu elus kõige olulisem - selline mentaliteet tekitabki meile neid katkiseid hingi ja depressioonis inimesi. Kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest.
/
/  /   12:18, 9. mai 2017
Mingeid armastuse hierarhiaid pole vaja. Küll võiks naine teadvustada, et mees pole alates lapse sünnist talle ja lapsele pelgalt rahaautomaat (sest millekski muuks last tähtsaimaks pidaval emal tavaliselt huvi, energiat ja aega ei jätku). Aga 1000€-st titevankrit välja teeniv mees kaotab lõpuks tunde, et ta sellesse perre üldse kuulub. Mähkmekulu, mida tänapäeval vist sadades eurodes mõõdetakse on üldse tupiktee. Mina mäletan, et lapse imikupõlv koos mõistliku emaga möödus suht lõbusalt, mitmekülgselt ja taskukohaselt, kuna meie peres brändikaupa ei nõutud, pabermähkmeid ei kasutatud ja rinnapiima jätkus beebile piisavalt. Probleemid tekkisid alles lapse egole piiride määramisega. Ühe abikaasa meelest piire polevatki, teine eelistanuks traditsioonilist lapse-vanema suhet. Ja kas artikli autor siis seda ei tea, et alates teisest lapsest kasvatavad lapsed ennast juba ise? Nad mängivad palju koos, jättes vanematele rohkem aega. Üksik laps, kui ta pole just putukauurija, käib sul järel ja igavleb, nõudes pidevat tähelepanu. Veel üks faktor, mis artiklis mainimata jäeti, on vanavanemad. Kui vähegi võimalik, ärgu hävitatagu põlvkondade sidet, sest vanavanem hoiab lapselast suht meelsasti. Nädalala lõpus pool päevagi vaba aega noortele vanematele laeb akusid hästi. Kahjuks küll eestlased rügavad 24/7, justkui traktorit poleks leiutatud. Nõudkem siis 6 tunnist tööpäeva, sest pole võimalik väita, nagu lühem tööpäev põhjustaks vaesumist! Kui vanasti tootsid 80% inimestest lisaväärtust ja 20 istusid kontoris, siis nüüd on vastupidi. Et raharinglus kokku ei variseks, mõeldakse ameteid välja, mis töötamist imiteerivad. Tegelikult istutakse soojas toas arvuti taga ja toodetakse 'õhku'. Käsitsi puisniitu niitma mineku asemel minnakse jõusaali rumalat rauda kangutama, justkui see maailmale midagi juurde annaks. Ei anna ju.
M
Meil peres on kõigil sünnist kolm aastat vahet ja tegelikult pole häda midagi.Vahest tekib mingi kõrgepinge!  /   11:31, 15. mai 2017
Kui nüüd arutada läbisaamisest,siis me oleme nagu rohkem igaüks omaette nokitsejad.Aga et me üheskoos midagi teeksime,siis sellist sarnasust ei olegi olla.Igale lapsele tuleb sünnist kaasa mingi omamoodi hobi,eriala,ametioskus,kunstioskus,peenemate asjadega kokku puutumine,teadmiste oskused ja ükskõik mis siin elus ka ette ei tuleks.Inimesed valivad ise oma maitsejärgi praktika ja töö,mis neile sobida võiks.Kui minna teema juurde,siis päris ausalt öeldes on meil igaühel nii häid kui ka halbu aegu.Küll needki ootamatult mööda lähevad.Siis kunagi hiljem avastame,mis oli õigesti ja mis oli valesti.Seda ei maksa häbeneda.Õpime alati oma vigadest ja siis lõpuks teame,kuidas asjad elus tegelikult käivad.

Loe ka neid lugusid