Jaga:     
Uudised

Birk Rohelend: "Olin harjunud elama ebanormaalsuses, nii et see praegune, kõige tavalisem elu tuli minu jaoks šokina."

Mõnele inimesele antakse kanda rohkem kui teisele. Ometi suudab ta sellest välja tulla ja leida üles oma tee, õnne, iseenda. Kirjanik Birk Rohelend (35) on üks neist, kes on sellega hakkama saanud. Ta on ellujääja.  

Seekord alustame lõpust. Viimane lause, mis Birk meie pika jutuajamise lõpul ütleb, jääb mind kummitama veel tükiks ajaks: „Ma olen harjunud elama ebanormaalsuses, nii et see praegune, kõige tavalisem elu tuli minu jaoks paraja šokina.“ Juba mõnda aega ümbritseb Birki kõige parem normaalsus, mis üldse saab olemas olla: kaks vahvat last, mõistev elukaaslane ning töö, mis talle südamest meeldib. Kõik see, millest ta kunagi lapsena oli unistanud.

Hele-Riin kasvas üles väikelinnas Viljandis. Kui tüdruk ilmale tuli, olid ta vanemad juba küllaltki küpses eas – ema 40 ja isa 47. Ta teab, et tema ilmaletulek oli ema projekt, sest isa ei olnud selles vanuses enam lapsest huvitatud. Samuti oli vanemate suhe olnud juba mõnda aega karil… Seetõttu arvas isa pikka aega, et Birk ei olegi ehk tema laps. Nii ei jagunud tal sooje tundeid ei väikese lapse ega tema ema jaoks.

Kui tüdruk oli viiene, haigestus ema vähki, kümneseks saades ka isa. „Sellist lapsepõlve, kus sa näed oma mõlemaid vanemaid väga haigena, ei ole just paljudel lastel. Õnneks. Eks see on mind muutnudki selliseks, nagu ma olen: ma ei oska elada ühtegi päeva nii, et ma ei mõtleks, et surm on siinsamas lähedal ja kohe saab kõik otsa. Ilmselt see ongi põhjuseks, miks mind köidavad ka sellised sünged teemad,“ arvab Birk. „Ega vist keegi naljalt ei kujuta ettegi, mis tunne on lapsel, kes peab seisma päevast-päeva silmitsi murega ja mõtlema, mis saab siis, kui üks või teine vanematest või koguni mõlemad surevad. Laps peab ise hakkama saama igapäevaeluga.“ Tal ei ole oma vanematekoduga seoseis helgeid mälestusi.  

Haigus ja surmahirm olid naise lapsepõlve saatjatest aga paraku vaid osake. Teise, veelgi suurema osa igapäevaelust moodustas vanemate omavaheline vägivald, enamasti vaimne, mis aga mõnikord kasvas üle ka füüsiliseks. Tagantjärele on ta teada saanud, et mõlemal vanemal oli psüühikahäire diagnoos. 

Märke sellest, mis tema kodus toimub, oleks olnud võimalik ka tookord juba tema pealt näha. „Värvisin teismelisena oma juuksed jubedaks, lõikusin riideid, ajasin kulmud maha ja rõngastasin oma käsi. Nüüd võin täie kindlusega öelda, et oma välimuse radikaalne muutmine on alati märk sellest, et selle inimese sees toimub midagi väga olulist. Küllap puudus meie aja pedagoogidel vastav õpe, et nad oleksid osanud küsida, mis minuga toimub. Sest oleks võinud ka halvemini minna – võitlesin igapäevaselt süü- ja alaväärsustundega, masenduse ja enesetapumõtetega.“

Selleks et näidata, kuidas konfliktid tekivad, kujutab Birk oma teostes vastuolulisi karaktereid. „Võiks öelda, et see on n-ö kirjandus edasijõudnutele. Kes tunneb psühholoogia ja patoloogia vastu huvi, sellele pakuvad minu teosed kindlasti avastamisrõõmu. Kes aga soovib lihtsat ja ladusat ajaviidet, sel ei tasu isegi minu raamatu kaant avada. Oma teostes kolan ringi inimhinge pimedamates soppides ja loon karaktereid, kes tegutsevad hämaruse piiril. Ma ei saa sinna midagi parata – see õhuke joon normaalsuse ja ebanormaalsuse, terve inimese ja psüühiliselt haige inimese vahel on minu jaoks põnev.“

Loe üdini avameelset lugu värskest Pere ja Kodu psühholoogia-erist

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid