Jaga:     
Lapseootel

Miks ma rasestusin spermadoonori abiga? (19)

Järjest rohkem naisi valib teadlikult oma lapsele isa, kellel ei ole nime ega nägu. On vaid mõned tähtsamad andmed mehe välimuse, vanuse ja hariduse kohta. 
 

Põhjusi, miks mõned naised valivad teadlikult oma lapsele isaks kellegi Mr X-i, on erinevaid. Näiteks tahab naine last, kuid ei ole leidnud sobivat meest. Teiseks võib olla see, et oma mehega ei ole õnnestunud last saada, kuid ühist last siiski soovitakse. Kolmas variant: ema tahabki last vaid endale.

Neljakümnendate eluaastate keskele jõudnud Mariannal (nüüd ja edaspidi nimi privaatsuse huvides muudetud autor) on kaks nüüdseks juba täiskasvanud last. Oma ainsast abielust sündinud lapsed kasvatas ta üles sisuliselt üksinda, sest suhe abikaasaga lagunes varakult. Kui lapsed olid rõõmu ja raskustega käsikäes üles kasvatatud ning valmis peatselt pesast välja lendama, tundis Marianna, et elu kipub tühjaks jääma. Nii idanes mõte ikkagi veel üks laps saada. Pesamuna, kes oleks seltsiks ja pakuks rõõmu ning motiveeriks täiel rinnal edasi elama ja pingutama,­ mitte mugavustsooni langema. “Eks mind julgustas see, et mul olid vanemad tollal täies elujõus, teadsin, et võin emale loota. Ilma temata ma seda sammu poleks julgenud astuda,” tõdeb naine. Nii ema-isa kui vanemad lapsed kiitsid otsuse igati heaks.

Sellele, et leida Eestist mõni juhuslik või ka tuttav mees, keda ära kasutada, et endale “laps teha”, Marianna isegi ei mõelnud. Tema sõnul oleks see tekitanud väikeses Eestis millalgi paratamatult kõlakaid ja etteheiteid, mida ta ei soovinud ei endale ega lapsele. Naine tahtis tulevikus kõigile julgelt otsa vaadata ja lapsele öelda, et ta on tulnud ilmale ema suurest soovist­ ning isa on keegi tundmatu mees, kes aitas selle unistuse teoks teha. Mõte, et isa kohal on lapse passis vaid kriips, teda ei häirinud.

Teadlik valik

Kui Marianna kaheksa aastat tagasi esimest korda kliinikusse pöördus, et leida oma tulevasele lapsele isa, oli tal valida ligi 30 doonori seast. Nii eesti soost noormeeste kui välismaalaste vahel – viimaseid, tõsi küll, oli vähe. Ankeetides kirjas olnud info oli napp: vanus, pikkus, silmade ja juuste värv, kehaehitus, nahavärv, veregrupp, rahvus, haridus, perekonnaseis ja laste olemasolu. Pärast põhjalikku uurimist otsustas Marianna pruunide silmade ja pruunide juustega taanlase kasuks, kuna mees oli Mariannaga sama eluala esindaja ja naise arvates piisavalt küps (32aastane) võrreldes paljude teiste, äsja täisealiseks saanud eesti päritolu doonoritega.

Kunstlik viljastamine õnnestus kohe esimesel katsel. Siim (7) tuli ilmale tugeva ja terve poisina. Juba pisikesest saadik oli temas kiirust ja tarmukust, samas ka kärsitust ja püsimatust, mida Marianna seostas pigem lapse isa kui iseenda geenidega. Poja kasvades rändasid Marianna mõtted aeg-ajalt sellele, kui palju õdesid-vendi võiks Siimul olla ja kas on mingisugunegi teoreetiline võimaluses nüüdsel internetiajastul nendega ühendust saada.

Pärast mõningast proovimist jõudis ta Google’i otsingusse koodi sisestades ühe USA foorumini, kust leidis kohe üles oma lapse isa koodi. “Kõik klappis: vanus, pikkus, silmade värv, täielik match,” meenutab Marianna tookordset rõõmsat avastust. Naine tegi endale 50 dollari eest aastase kasutaja­konto, logis foorumi gruppi sisse, pani sinna kirja oma lapse andmed ja juba mõni tund hiljem tervitas teda grupi looja, ameeriklanna Christine, nelja-aastase tütre Emily ema: “Oi kui tore, uus vend on tulnud!” Tol hetkel oli foorumiga liitunud kuus-seitse ema, kõik ameeriklannad. Tõsi, üks neist elas töölähetuse tõttu Prantsusmaal. Tollal kaheaastase Siimu õed ja vennad olid temast aasta-kaks vanemad, ainsad kaksikud aga nooremad.

Põhjalikum ankeet

Kuna Ameerika ankeetides on spermadoonorite kohta kirjas oluliselt rohkem infot kui Eesti omades, sai Marianna teada, et tema lapse isa oli koolis ja ülikoolis edukamate seas, räägib kolme keelt ega ole käinud sõjaväes. Ta ei suitseta, on paremakäeline, lisaks on kiriku liige ja omab koera. Ise pidas mees end vaimukaks ja optimistlikuks, täiuslikkust ihalevaks, loova natuuriga inimeseks. Oma suurimaks puuduseks arvas ta liigse perfektsionismi ning mainis, et oma lojaalsuse tõttu ei suuda ta leppida olukorraga, kui teised seda pole. Lisaks oli ankeedis küllalt üksikasjalikku infot mehe esivanemate kohta.

Mehe oma käega kirjutatud pöördumises oli kirjas seegi, et doonoriks hakkamise põhjuseks oli soov aidata inimesi elu suurima eesmärgi – laste saamise – täitmisel ning ­doonorluse eest saadava raha abil tasuda ühtlasi oma õpingute eest. Veel selgus, et taanlasel oli doonoriks hakates olemas tütarlaps, kellega ta plaanis abielluda. Pöördumise lõpetas lause: “Loodan kõige paremat teile ja teie tulevastele lastele, kui te valite mind enda abistajaks. Soovin teile ja teie peredele kõike kõige paremat!”

Ühelt ameeriklannalt kuulis Marianna lisaks, et seda Taani päritolu meest olevat tema kliinikus nimetatud üheks enim nõutud doonoriks.

Isa leidmine ei huvita

Lühikese ajaga rullus Marianna ees lahti seitsme lapse, tema poja poolõdede-vendade ning nende emade elu siin- ja sealpool ookeani. Ühe lapse ema oli kõrge riigiametnik, teise oma tegutses meelelahutusäris. Kolmas ema oli prestiižika firma finantsjuht, neljas advokaat, viies tegev filmimaailmas Holly­woodis. Kaks ema olid lesbilises suhtes. Üks naine oli lahutatud, teine vallaline ja sperma­doonori kaasabil sündinud järglane oli ta esiklaps. “Kõik nad olid omal alal väga edukad, elus hästi hakkama saavad naised,” võtab Marianna nende iseloomustamise kokku.

Kuigi Mariannal polnud iial pähe tulnud oma poja isa üles otsida, oli ta korduvalt mõelnud poolõdede-vendadega kohtumisele. Ameerikas on selletaolised, foorumi baasil tekkinud kogukondlikud kokkutulekud üsna tavaline nähtus. Nii sai ka Marianna üsna pea teada, et peatselt on tulemas tema lapse poolõdede ja -vendade kokkutulek. Naine ei mõelnudki pikalt, vaid ostis endale ja tollal kolmeaastasele pojale lennukipiletid. Öömaja pakkus talle grupi initsiaator, kokkutuleku korraldaja ja võõrustaja Christine. Enne minekut lasi Marianna kõikidele emadele teha kingituseks T-särgid, kus on peal kõigi laste pildid. Kuigi Siim juba teadis, et läheb kohtuma oma õdede-vendadega, siis paar ema palusid kohale jõudes, et ei räägitaks mitte õdede-vendade, vaid pigem sõprade kokkutulekust.

Kuklas keerdus juuksetutt

Üks vahva isikupära, mis kõigi laste puhul Mariannale silma hakkas, oli kuklas olev keerdus juuksetutt ehk pööris. “Üks kaksiku­test oli nii välimuselt kui käitumiselt minu pojaga isegi sarnasem kui omaenda kaksikvennaga. Aga ülejäänud lapsed on küll ­Siimust käitumise poolest üsna erinevad – väga rahulikud,” naerab Marianna.

Ameerikasse kokkutulekule minnes oli naisele tähtis näidata pojale, et temasuguseid lapsi on palju, et ta õpiks lapsest saadik oma erilisust loomulikuks pidama. Seetõttu rääkis ta Siimule­ varakult, et isaga pole tal kunagi kohtuda võimalik. Isa andis lihtsalt oma seemneid ja aitas ema, et Siim saaks ilmale tulla. “Siim ei ole siiani sellest probleemi teinud. Vahel, kui ta on öelnud mõnele sõbrale, et tal on mitu õde ja venda Ameerikas, on sõbrad naernud ja arvanud, et ta luiskab. Aga Siim pole hakanud ka pikemalt seletama.” Kui poiss hiljaaegu ühele sõbrale ütles, et ta on katseklaasilaps, kuulis ta üllatavat vastust: “Oi, aga mina olen ka!” Ainus vahe on Marianna sõnul selles, et sõbral on olemas nii ema kui ka isa.

Seda hirmu, et poeg võiks kohtuda ja armuda tütarlapsesse, kes osutub ehk tema õeks, ema ei tunne. Ent seda, kas ja kui palju võiks Siimul Eestis õdesid-vendi olla, on ta endamisi mõelnud küll. “Teoreetiliselt võib tal olla viis-kuus õde-venda, nii palju on lubatud ühe doonoriga Eestis lapsi saada.” Välismaal elavate õdede-vendadega hoitakse praegu sidet ja elatakse üksteise saavutustele kaasa Facebookis.

“Christine, kes ostis endale foorumisse eluaegse pääsme, hoiab meid kursis uute õdede-vendadega. Sinna on lisandunud nüüd veel õdesid-vendi nii Taanist, Rootsist kui ka Kanadast,” lausub Marianna. Ta on Taanis elavat ema koos lapsega endale Eestisse külla kutsunud, kuid siiani pole see veel teoks saanud. “Mul oleks hea meel, kui Siim tulevikus oma poolõdede ja -vendadega suhtlema jääks. Aga praegu peame meie, emad, seda sidet veel mõnda aega üleval hoidma,” ütleb ta.

Lugu on Pere ja Kodu arhiivist.

11 kommentaari

M
mmm  /   21:29, 22. apr 2017
Suht veider jutuke ikka. Mingi pervo käib mööda maailma ringi spermat levitamas ja siis pärast emad kohtuvad ja muljetavad, et kuidas tulemus on olnud.
P
PT  /   21:49, 22. apr 2017
Proovisin ka, ei läinud õnneks.:( Foorumis pooleõdesid-vendi otsimas poleks küll käinud... Lapsel olnuks täiskasvanud poolõde olemas, sellest oleks mu meelest olnud küll.
J
ja kui  /   13:10, 23. apr 2017
tulevikus su laps armuks oma poolvenda või poolõesse, kellest ta ju ei teaks midagi? Siis aitaks vanaema vigast last kasvatada?
L
Liina  /   22:12, 22. apr 2017
Veider või mitte, aga laps sündis! Lapsed on elu rõõm ja õied. Oodatud, armastatud ja soojas kodus kasvanud lapsi pole kunagi liiga palju. Alati on lapse saamise ja kasvatamise lood head lugeda.
V
Vanamees  /   23:43, 22. apr 2017
Haige värk ja mida veel... ?
S
Solei  /   00:20, 23. apr 2017
Ikkagi ei pea ma õigeks, et ema ainuisikuliselt otsustab, et lapsel pole isa vaja.Varsti pole üldaegi meessoost isikuid vaja, vaid maailmas ongi ainult naised.
P
ps  /   01:53, 23. apr 2017
keegi ei tahtnud selga ronida.
T
Tingimused  /   04:19, 23. apr 2017
Kas need on nüüd need emad, kes oma valikud üksikvanemafondil lasevad kinni maksta? Peavad ka nad kuskil tõestama, et suudavad lapsele 2 x Eesti miinimumelatismaksud välja maksta?
Tase, ja tubli tüdruk muidugi, mis muud öelda! :"Sellele, et leida Eestist mõni juhuslik või ka tuttav mees, keda ära kasutada, et endale “laps teha”, Marianna isegi ei mõelnud.
M
mari  /   06:30, 23. apr 2017
No minu arvates on siin õhus ikkagi suur kùsimärk meeste suunal. Kõik algab ikkagi mehest. Kas ta on suutnud kasvada sellisesse kvaliteeti, et suudab naisele partnerlust pakkuda.
M
mehed  /   13:11, 23. apr 2017
suudaksid, kui naised ise suudaks, aga ei suuda.
.
...  /   08:08, 23. apr 2017
Kummaline loogika: ema tahabki last vaid endale?! Laps ei ole asi, mida üks üksik naine võiks endale tahta osta. Pealegi. Igal lapsel on õigus teada KES ON TEMA ISA! Seda ei saa üks egoistlik naine kunagi keelata. Liputada lapse ees mingite välismaa õdede-vendadega on ebaloomulik.
A
anonüümne doonor  /   08:41, 23. apr 2017
Ema ei saa lapsele öelda kes on ta isa, kuna ta ju ei tea seda. Ja kui üksik naine tahab last, siis miks ta ei võiks seemet osta? Mis krdi sajandis sina elad?
J
just nimelt  /   10:04, 23. apr 2017
niimoodi mõeldaksegi ainult emdale. laps on neil nagu asi.
M
mai  /   09:59, 24. apr 2017
kas tead kui palju on eestis naisi rohkem kui mehi?
?
???  /   10:29, 23. apr 2017
Isaga pole sul kunagi võimalik kohtuda, ta andis ainult seemneid, et... Ka sinust saab tulevikus isa, kes külvab seemneid spermapanga plastiktopsi..., seetõttu, et sul pole isa kes igapäevaselt sinu kasvatamises osaleb ja sa ei saa seetõttu kunagi teada mis on PEREKOND... Paratamatult tekib küsimus, kas ka sellised tulevikuemmed on edaspidi aastaema tiitli väärilised...???
S
siis tuleks  /   13:13, 23. apr 2017
valida aasta perekond hoopis.
S
siis tuleks  /   13:13, 23. apr 2017
valida aasta perekond hoopis.
B
bibi  /   21:18, 23. apr 2017
Lase ma vastan su küsimusele. Mina olen üks sellisel viisil ilmale tulnud laps ja kuigi ilma isata kasvanud, on minu PEREKOND isegi rohkem kokkuhoidvam kui need perekonnad, mida sina perekonnaks nimetad. Mina ei ole puudust tundnud millestki, sest minust ja minu emast saigi perekond, mitte üksikema lapsega. Sa ei tea kunagi põhjust, miks naine on võtnud vastu otsuse üksinda laps saada. Sinu kommentaar on üsnagi jäme, arvestades, et nähtavasti pole sul sellel teemal ei kogemust ega ka mõistlikku arvamust.
U
USA fänn  /   22:56, 23. apr 2017
Hitleri mõtted leiavad kasutust. Nüüd siis järgmiseks koertenäitus oih vabandust lastenäitus...

Loe ka neid lugusid