Jaga:     
Blogid

EMOs pettunud: "Arstid, teist sõltus mu isa elu!" (113)

EMO töötajad kurdavad, et iga tühiasja pärast pöördutakse neile ja paljud inimesed, kes tegelikult abi vajavad, jäävad nii sellest ilma. Aga kui te ise suhtute patsienti ja tema sümptomisse nii kergekäeliselt, et mõni sellepärast sureb?

Teate, ma olin kuni oma isa surmani see inimene, kes oli ka arvamusel, et iga pisiasja pärast ei tasu minna EMOsse. Tegelikult jah, siiamaani, mingi verise näpu võu murdunud varbaküüne pärast ma seda ei teeks, aga minu isa surm õpetas mulle palju. Kõige rohkem seda, et ära usalda 100% arste. EI, ma ei ütle, et kõik arstid ja meditsiinitöötajad pole piisavalt pädevad ning ei sobi oma tööle. Ma tean, et on arste, kes teevad oma tööd südamega ja nad TEAVAD mida teevad. Aga, minu kogemused on kahjuks siiani pidanud olema väga negatiivsed. Praegust postitust kirjutades, valan ma pisaraid, sest ma olen 99% kindel, et kui üks Rakvere EMO töötaja oleks natukenegi rohkem süvenenud mu küsimusse, oleks mu isa praegu veel elus. 

3. veebruar. Kõik see õudus sai tegelikult alguse 3. veebruarist - Karl Hendriku sünnipäevast. Mu õde tuli Tartust ja me suundusime maale, ema-isa juurde, et tähistada Karl Hendriku 1-aastaseks saamist. Ma olin oodanud sellest päevast NII palju. Ma tahtsin, et see jääks meile kõigile igavesti meelde. Igavesti jääb see meelde tõesti, aga minu jaoks mitte iialgi vist positiivsena. Jõudsime siis maale. Kõik oli tore. Isa oli täiesti okei. Ta küsis minult, kas ma laenaksin talle oma autot, et poes käia. Sest tema autol oli ülevaatus läbi saanud ning koju oli süüa vaja. Olin otseloomulikult nõus. Siis läksid nad emaga minema. Möödus tund. Möödus poolteist tundi, helistasin ja uurisin, miks neil nii kaua läheb. Isa vastas mulle, et poes on pikk järjekord, et kohe hakkavad koju tulema. Okei. Möödus veel üks tund kui alles siis jõudsid nad koju. See hetk, kui isa tuppa astus, ei lähe iial vist silme eest, ta oli minu silmis nagu zombie.

Ta silmad vajusid vägisi kinni juba seistes ja kui ta istus tugitooli, jäi ta koheselt magama. Ema üritas teda äratada, aga tulutult. Kuna tal oli varasemalt unega probleeme, ehk ta jäi tihti nii kähku magama, arvasime kõik tol hetkel, et ju siis on ta jälle nii väsinud. Kuna nad käisid nii kaua ära ning õde pidi minema rongile, siis läksime minema, mitte midagi kahtlustades. 

5. veebruar. Ma ei tea miks, aga järgmisel päeval ei võtnud ma vanematega ühendust. Alles pühapäeval läksime maale, et laps sinna viia ning ema ütles, et isa oleks nagu mõistuse kaotanud. Otsis asju, mida polnud olemas jne. Rääkis segast juttu ning magas poole jutu pealt. Siis oli see hetk, kui sain aru, et midagi kahtlast toimub. Arvasime, et äkki on asi tablettides, mida ta võtab - neid tablette oli tegelikult tohutult palju. Mõtlesime, et äkki võttis vale annuse ja see tekitas temas segadust. Jätsin lapse maale ja läksin tagasi koju, ise murest murtud. Kuna naabrilapsel oli gripp, läksin samal õhtul naabrilast Rakverre emosse viima. Sel ajal kui naaber koos lapsega arstil oli, peatasime Henriga kinni ühe Emo töötaja, rääkisime isa sümptomitest ning küsisime, mis tal võiks viga olla. Ja teate, see vastus mis sealt tuli, ongi see, mis muutis tervet mu elu. Seesamune Emo töötaja vastas, et tõenäoliselt on mu isal mingisugused psühholoogilised häired, nemad ei saa midagi teha, pöörduge perearsti poole. 

6. veebruar. Järgmise päeva hommikul oli meil õega kindel plaan, tahab siis isa või mitte, ma viin ta perearsti juurde. Ma otsustasin kindlalt, et ma ei lähe kooli. Õde helistas isa perearstile, vastu võttis pereõde. Ta rääkis talle isa sümptomitest ja see mis sealt vastuseks tuli, oli minu jaoks šoeeriv: "Kutsuge kohe kiirabi, mida te ootate!!!" Panin autole hääled sisse ja kimasin maale. Isa polnud nõus tulema kuskile. Lõpuks meelitustega sain ta autosse ja emosse. Emos viidi ta jälgimistuppa. Arst küsis minult küsimusi, et kas isa on viinasõber. Vastas, et ei. Mulje kahjuks jäi, nagu arst poleks eriti seda uskunud. Siis ütlesid nad, et jätavad ta jälgimisele ja teevad analüüse. Küsisin registratuurist nende telefoninumbri. Nad lubasid tegelikult ise helistada, kui midagi on. Tunnid tiksusid. Kui möödas oli neli tundi, siis helistasin ise sinna, et uurida kuidas isal on. Kõigepealtkäis öeldi, et kutsuvad arsti minuga rääkima. Ootasin siis. Ja siis ütles arst mulle mu elu kõige kohutavama asja: "Teie isa on üliraskes seisus, tema peas lõhkes veresoon. Me elustasime teda 20 minutit. Nüüd ootame reanimobiili ja ta viiakse Tallinna Regionaalhaiglasse". 

Ma olin šokeeritud, purskasin nutma ja ainus, mis ma oskasin küsida, oli: "Kas ta saab terveks?" Vastuseks sain uuesti, et ta on üliraskes seisus...
Isa võitles 5 päeva elu eest, kuid lõpuks suri. Kuid mitte insulti, mille ta oli saanud, vaid hoopis kopsukahjustuse tagajärjel. Esmaspäeva õhtul, kui isa Tallinnasse haigla viidi ja õde sinna helistas ja seisundi kohta uuris, küsiti temalt, mis kopsuhaigus meie isal on. Õde ütles, et tema teada pole tal mingit kopsuhaigust. Alles paar päeva hiljem selgitasid Tallinna arstid välja, et Rakvere haiglas elustamise tagajärjel sai isa kopsukahjustuse (toit läks kopsu), mis tekitas seal põletiku. Insuldist oleks isa terveks saanud. Öeldi et see veri lahustub ilusti peas ära. Me kõik olime lootusest üle tulvatud ning seetõttu tuligi meile 11. veebruaril suure šokina, kui öeldi, et isa suri öösel. Ta ju pidi terveks saama?

Ma tean, et teile võib jääda mulje, et ma süüdistan praegu Rakvere haiglat selles, et nad isale kopsukahjustuse tekitasid. Aga ei. Ma ei süüdista neid selles. Sest ma tean, et tõenäoliselt elustasid nad teda nii pikalt, sest nad ei tahtnud et ta sureks. Aga ma süüdistan neid just selles, et neil töötavad seal mõned idioodid. Just häirib mind see, et ma pühapäeval küsisin sellelt töötajalt isa sümpromite kohta ja tema ütles, et nad ei saa midagi teha, et pöörduge perearsti poole. Ja perearsti juurest järgmine päev lausa karjuti, et ruttu on vaja kiirabi. Kuidas saab nii olla, et üks emo töötaja teab vähem, kui pereõde? Ma tahtsin isa viia pühapäeval kiirabisse, aga kuna sealt öeldi, et pole mõtet, siis selletõttu ma seda ei teinud. Ja see närib mu hinge, sest ma arvan, et kui ma oleksin saanud varem isa sinna, siis võib-olla ta veel elaks. Kui see töötaja tõesti ise vastust ei teadnud, oleks ta võinud minna küsima kelleltki targemalt, aga tema rääkis nii enesekindalt psühholoogilises häirest, et ma tõesti jäin teda uskuma.

Mind ajendas seda postitust kirjutama just see, et näib, et popiks on muutunud see EMO töötajate "kisa", et miks iga tühiasja pärast pöördutakse emosse, et nii paljud inimesed, kes tegelikult abi vajavad, jäävad sellest ilma. Ma ei vaidlegi vastu, et kui sa torkad nõelaga näppu ja sealt tuleb kaks tilka verd, siis see on lausa tobe, minna emosse. Aga kui te ise (emo töötajad) suhtute igasse patsienti ja tema sümptomisse nii kergekäeliselt, et mõni sellepärast sureb, siis sorri, aga miks ma siis ei peaks tulema iga pisiasja pärast emosse? Mina ei ole see inimene, kes tuleb vabatahtlikult emosse. Ma põletasin kuu tagasi oma käe ära, ei jooksnud ma emosse. Aga kui mõni mu lähedane lõikab noaga kätte, siis teate kallid EMO töötajad, ma toon ta NIMME sinna, sest kes kurat teab, mis bakter tal sealt lahtisest haavast sisse võib pugeda. Kui teile teie töö ei meeldi, siis palun, astuge kõrvale ja minge minema ja laske seda teha inimestel, kes tõesti tahavad teisi aidata!!!

See postitus on minu jaoks väga emotsionaalne, sest minu isa oli minu jaoks rohkem, kui te oskate ette kujutada ning tõenäoliselt, ei saa mina ta surmast iialgi üle. Ja nagu ma ütlesin, ma EI SÜÜDISTA oma isa surmas kedagi, vaid ma tahan, et teie, kallid arstid, mõtlesite sellele, et teie olete need, kellest sõltuvad paljud elud ning et te teeksite rohkem õigeid otsuseid! Ma tõenäoliselt ei suuda iialgi usaldada Rakvere haiglat, sest olen pidanud nendega kogema liiga palju negatiivset (mitte ainult mu isa surm). See mis hetkel Eesti meditsiinisüsteemis valesti on, on see, et inimeste ja arstide vahel puudub usaldus. Pange inimesed end usaldama, ja uskuge mind, siis ka iga nõelaga näppu torkaja ei helista kiirabisse! Aitäh ähelepanu eest!


Loe ka: http://leanikav.blogspot.com.ee/

49 kommentaari

E
eesti naine  /   13:59, 24. apr 2017
Ka minul on Rakvere EMO-ga väga halvad kogemused.
Läksin sinna aastaid tagasi kõrvavaluga. Kuna elan Tallinnas ja sel hetkel lihtsalt ei olnud mujale minna. Papi vaatas isegi mu kõrva mingi asjaga ja teatas, et kõik on OK, kõrvapõletikku pole - ehk olen külmetunud ja peavalu lihtsalt lööb kõrva... Kui pühad läbi said, läksin kodus perearsti juurde, kus nenditi, et mu kõrvas on äge põletik, mis on tekitatud võõrkeha poolt.
J
Jan  /   14:11, 24. apr 2017
Kahjuks tegelik põhjus on vasepuudus, arstil sel momendil vähe võimalik aidata.
  /   16:01, 24. apr 2017
sul jälle ülemine korrus tühi
J
Jana  /   11:50, 27. apr 2017
Olen ajuaneorüsmi omanik ja olen ka seisukohal,et vasepuudus veresooned hapraks teeb voi siis elastsuse votab?! Oleksin väga tänulik,kui infoallikaid jagaksite.
.
...  /   15:16, 28. apr 2017
Analüsaatorit pole vajagi. Kas te tuvastate aine puudust ainult peale vaadates või lugedes?
M
Mari  /   16:42, 24. apr 2017
Tänapäeval on võimalik leida internetist vastuseid igale küsimusele, ka sümptomitele, mis kaasnevad veresoone lõhkemisega peas. Minu abikaasal lõhkes ka veresoon peas, aastakümneid tagasi, ei olnud siis internetti ega midagi, aga elementaarsed teadmised haigustega kaasnevatest sümptomitest olid olemas, kuigi ei ole meditsiinitöötaja. Lähimälukaotus, oksendamine ja jala järelevedamine on esmased ohumärgid. Inimene oli ju teie kõrval, miks te ei märganud? Ju te ei osanud nendest ohumärkidest arstidele rääkida...
  /   20:57, 24. apr 2017
ega nad arstid pole
J
jah  /   23:42, 24. apr 2017
ja ega emos möödajalutavad arstid selgeltnägijad ole
M
mittearst  /   14:17, 25. apr 2017
Elementaarseid insuldi/infarkti tunnuseid peaks iga inimene teadma!!!
Kahjuks aga esmaabi koolis ei õpetata, kuigi see oleks vajalikum kui nii mõnigi asi, mida seal õpetatakse.
  /   16:56, 24. apr 2017
Ega Tallinnas parem ei ole.Tean seda oma ema kogemustest.
N
nurrukas  /   16:58, 24. apr 2017
see ikka kohutav küll ennegi rakvere haiglaga jamasi olnud.
M
minu isa suri Jõgeva haiglas,  /   06:52, 25. apr 2017
vot see maja on tõeline kokkuhoid ja vaestemaja.
N
nurrukas  /   16:58, 24. apr 2017
see ikka kohutav küll ennegi rakvere haiglaga jamasi olnud.
T
Toomas  /   17:16, 24. apr 2017
Pigem on probleemiks see, et süsteemis oli vahepeal suur kokkuhoid ja nii ongi lõpptulemus selline. Esiteks on perearstisüsteem, mis sind 24/7 nagunii ei aita. Siis pole sul muud kui (sageli teadmatusest, sest olgem ausad, arstid õpivad pea 10 aastat, kuidas peaks tavainimene neid peeneid meditsiiniasju siis teadma) EMOsse, kus on samuti kõva kokkuhoiu tõttu töötajate arv kärbitud selliseks, et pea enamik töötajatest teevad topeltvahetusi. Kel vähegi keeled suus ja tase kõvem (näiteks paljud endised väga suurte kogemustega kiirabiarstid, kes kokkuhoiu tõttu tööst ilma jäeti) töötavad juba kaua aega Soomes või mujalgi.
Toon näite. Käisin aasta-paar tagasi tasulise eriarsti juures. Summad millest räägin on tuhandetes, seega enamik keskmise palgaga eestlasi ei saa endale sellist arsti lubada. Oli vaja operatsiooniaega ja kuna olin nõus maksma, siis pani arst mind oma uhkesse ja suurde kalendrisse kirja. Kalendrisse olid märgitud tööülesanded riigilippudega. Nägin seal Venemaa, Saksa, Soome jne lippe ja isegi L-Korea oma. Imestasin, et mkuidas niipalju lippe, mille peale vastati, et töö nõuab palju üle maailma ringirändamist. Loomulikult selle eest makstakse ja mitte vähe.
Kui opile läksin surus operatsiooni eel medõde mul kätt ja ütles, et ta pole doktorit pea kümme aastat meie suures pealinna haiglas näinud ja tal on ülihea meel teha ühe maailma tipuga koostööd. Imestas veel, et kuidas ma sellise arsti välja kauplesin. Selgitasin siis, et see pole riigi raha eest.
Niisiis, mina ei süüdistaks üldse haiglaid. Ka minu isa suri üsna sarnase loo tagajärjel juba viis aastat tagasi. Kuid olles veidi meedikuteeluga kokku puutunud tean, et tegelikult tuleks näidata näpuga Riigikogu poole. Kurb on see, et ega neilgi väga palju võimalusi muuta midagi pole - eelarveraha on piiratud ressurss ja olukorras, kus töötav noorsugu läheb Austraaliasse ning siia jäävad vaid pensionärid, keda allesjäänud madalapalgalised peavad kuidagi üleval pidama, pole seda ressurssi kuskilt eriti peale tulemas. Meditsiiniteenus on väga kallis ning on üldse ime, et meil seda veel ise täisarveid maksmata saab. Olles elanud mitmes lääneriigis võin julgelt öelda, et kui peaksid maksma iga liigutuse eest, mida arst teeb ISE omast taskust otse, siis oleks meiega kööga ilma, et kiirabigi välja saadetaks. Riigikogu peaks nüüd kus kaua tehtud haldusreform valmis saab, ette võtma meditsiinireformi. Arvestades meie meeste väga madalat keskmist eluiga (pealinna ühistranspordis on see selgelt näha, kui palju vanameeste ja naiste protsentuaalne vahekord on) tuleks midagi ette võtta. Süsteem vajab muutmist!
  /   21:01, 24. apr 2017
vanamehed on tervistkahjustava eluviisiga enamasti. ka väljas käia ise ei viitsi. mammid käivad. toh-lamid istuvad kodus nagu imikud ning ootavad sööki. veel ei ole k.ärvanud, aga küll varsti jõuavad ka.
P
perearstile on järjekord 10 päeva  /   06:54, 25. apr 2017
tallinnas sõle tn. polikliinikus. emosse ei julge minna, nii, et kannata või sure.
TEGELIKULT JÄTAB SINULE LÄHEDASE INIMESE SURM TEISI KÜLMAKS. TEHAKSE NÄGU, ET KAHJU AGA TEGELIKULT SAVI.
M
Möh  /   16:41, 25. apr 2017
Kui nii pikk ooteaeg, rikub perearst seadust.
A
Ahhah , aga kelle seadust see rikub ,et Tartus eriarstile saab alles   /   19:43, 26. apr 2017
3,5 kuu pärast ??? EMOSSE minna ei tohi , mis teha ,aja aga peoga valuvaigisteid sisse ja kannata valusid , mis teha perearst on oma abi andnud ,tema käed jäävad lühikeseks erialaarsti oskusi ja teadmisi pole ka nii palju !? Muidu väga tore ja abivalmis tohter ,aga mis teha , mis teha ???
L
Lombroso sündroom  /   22:35, 25. apr 2017
Seltsimehed sotsialistid treivad valmis järjekordse haigekassa 2 , mis on surnult sündinud laps. Tulemuseks on, et mitte keegi pole rahul v.a. sm. Nestor ja kamp punaseid , kes on niigi juba ammu jõudnud oma ebakompetentsuse tasandile.
A
Arvamus  /   17:23, 24. apr 2017
Tegelikult on imelik see,et nähti,et inimene on imelik.Käitub imelikult ja kohe haiglasse ei pöördutud.
Käiakse ennem EMOS,kus öeldakse ühte ja siis veel perearsti juures.
Viidud inimene kohe EMOSSE,kui nähti,et temaga kõik korras pole,mitte ei oota mitu päeva ja siis süüdistatakse arste ja EMO töötajaid 😡Enda süüd võiks ka siin näha!!!
  /   21:02, 24. apr 2017
noh, arstid ei saa ikka rumalamad olla kui lihtinimene ise.
K
keegi  /   15:36, 25. apr 2017
Me ei tea tegelikult, mida EMO arstilt täpselt küsiti ja seega ei saa hinnata olukorda niin nagu see oli.
  /   12:59, 26. apr 2017
Ja ega EMO arst ei saa panna diagnoosi lihtsalt kellegi küsimise peale ju. Selliste sümptomitega on mitmed haigused. Asi, millest ma aru ei saa on see, et nähes juba mitme päeva jooksul isa imelikult, teistmoodi käitumas, ei kutsutud talle kiirabi vaid oodati ja sõidutati teda veel siia sinna . Kas lapsed nii noored, et olukorda sugugi ei osanud hinnata või milles asi. Jutt samuti kohati vastuoluline, et insuldist oleks terveks saanud aga elustamise tõttu tekkis kopsuvigastus, mille tõttu suri. Miks teda siis elustati, järelikult oli seisund ikka juba enne hull, et seda tehti. Ei taha siin kedagi süüdistada aga kõige määravam antud kurva lõpu juures oli ikka see, et insuldi, mis juhtus ju juba poes käigu ajal, nii pikaks ajaks arstiabita jäi.
P
pooljuht  /   14:17, 26. apr 2017
Võiksite oma isa haigusloo ja iseennast imetlevad emotsioonid oma teada jätta. Käitusite ise täiesti vastutustundetult, võib-olla tunnete alateadlikult süüd ja pasundate, kuidas arstid on süüdi, et inimene surelik.
K
Kui   /   16:43, 26. apr 2017
ise satute samasugusesse olukorda, siis imetlege iseennast ja oma emotsioone
I
Inga  /   17:34, 24. apr 2017
Tean mida tunned mul oli7 kuu pealt rasedusega yeldi ei seletatud muud kui et jumal tahtis niii ja tapeti laps mul sees😯 nuuud uuesti rase laksin emosse kontrolli kohuvalu parast et veenduda et koik ok yeldi erakorralisse tulevad erakorralised kliendid mitte ei joosta iga valuga siia 😯😯😯😯😯😯😯 minu kaaas tunne sulle (minu oma oli viljandi)
V
vastus  /   23:12, 25. apr 2017
Jumal küll, lugege enne oma kirjutised läbi,kui teele panete,inimesed!
I
Ingale  /   13:02, 26. apr 2017
Saad ise ka aru, mis juttu sa räägid?
A
Anne  /   17:51, 24. apr 2017
Paar aastat tagasi olid mul imelikud kõhuvalud. Alakõhus sellised torkavad valud ning sees nagu põletaks. Jubedad kõrvetised olid. Loomulikult ei näinud põhjust EMOsse pöördumiseks. Arvasin, et need on tingutud valesti toitumisest. Olin ka just tulnud idamaadest, kus on ka teistsugune köök. Valud ei läinud mööda ja alakõht torkis. Helistasin lõpuks perearsti infotelefonile ja sealt öeldi, et pöörduge EMOsse, et kõhuvalud on ohtlikud valud ning, et tegu võib olla ka emakavälise rasedusega. Paari päeva pärast ei pidanud enam vastu ning vedasin ennast EMOsse kohale. Loomulikult pööritati silmi. Arst küsis esimese asjana ega mul menstruatsiooni ei ole. No kuulge, iga naine tunneb menstruatsioonvalud ära. Arst katsus kõhtu siit ja sealt, kuulas ja vaatas. Lõpuks määras tilgututega mingisuguse rohu. Istusin siis seal haiglas tilgutite otsas paar tunnikest. Koju jõudes ei olnud muutunud midagi. Paari nädala möödudes soovitas ema igaks juhuks teha rasedustest, sest ka temal olevat raseduse ajal jubedad kõrvetised olnud. Raseduse olin muidugi välistanud, sest võtsin regulaarselt antibeebipille, menstruatsioon käis korrapäraselt ning iiveldust kui sellist ei esinenud. Üllatuseks aga oli test positiivne. Kui rasedusega naistearsti juurde pöördusin, sain teada, et rasedus on 3 kuud. Kuidas on see võimalik, et arst, kes kuulab ja katsub ei mõista, et tegu on 2,5 kuulise rasedusega. Mis oleks saanud kui mulle oleks manustatud midagi lapsele kahjulikku.
  /   21:54, 24. apr 2017
Kuidas on vôimalik, et Sa oma rumalust siin nii vabalt teistega jagad?!
O
Oh issanda loomaaed  /   23:25, 24. apr 2017
Anne! Ära rohkem igaks juhuks kirjuta! Muidu tunnevad veel uulitsal ära ja hakkavad naerma.
A
Annele  /   01:16, 25. apr 2017
kui tihti sa enda rasedust etteaimad ?
  /   10:46, 25. apr 2017
No esiteks vôiks aktiivset suguelu elav naisterahvas ju teada, et pillid ei kaitse raseduse eest 100%. Samuti ei ole menstruatsioonide jätkumine kindlalt rasedust välistav...
Teiseks, kui Sulle juba telefonis antakse nôu, et tegemist vôiks olla rasedusega, siis 2€ test kodus ära teha ei ole ju midagi ületamatut.
Kolmandaks, kui Sa sama enesekindlalt ja eneseteadliku naisterahvana EMOs esinesid, siis vôib arst tôesti su algava raseduse heaga ära unustada! 2cm rakukogumit on vist väga raske katsudes kusagilt sügavast kôhust leida ka...
Ja môtle parem sellele, kui palju kahju sa ise vôisid nüüd kogu selles teadmatuses korda saata... Arsti süü on siin küll olematu. Elu ja sellised kommentaariumid ônneks ôpetavad 😊
T
Tütrik  /   20:00, 26. apr 2017
Mida te ilgute? Ta ju kirjutas: "Raseduse olin muidugi välistanud, sest võtsin regulaarselt antibeebipille, menstruatsioon käis korrapäraselt ning iiveldust kui sellist ei esinenud. " Olen ka ise raseduse alguse kõhuvaludega haiglasse pöördunud ja seal on - uskumatu küll! - suudetud lausa lähemate minutite jooksul raseduse olemasolu välja selgitada! Ultraheli näitab juba üsna väikest rasedust, samuti võetakse vereanalüüse, millest ühest määratakse ka võimalik rasedus. Sihuke ulmelugu, kus naine pöördub kõhuvaludega haiglasse ja haiglas maigutatakse ainult suud, ning lõpuks alles selle naise EMA taipab paari nädala pärast soovitada tütrel rasedustest teha, ei peaks küll kuuluma asjade sekka, millega 21.sajandi meditsiin kelkida võiks.
I
Ingrid Kalde  /   06:42, 26. apr 2017
Mida tüütad üksikasjadega,räägi seda arstile!
E
eht lambajutt  /   11:11, 30. apr 2017
Kuidas saab üle 2 kuu rasedusega käia menstruatioon korrapäraselt?
T
Töötaja  /   17:57, 24. apr 2017
Tead sa oled ikka nii rumal,ise ei pöördunud EMOSSe ja lihtsalt rääkisid ühe EMO tööajagakas koristajaga või? Olid ise ükskõikne ja nüüd süüdistad meditsiinitöötajaid. Mõtle natuke !
K
kahjuks  /   23:14, 25. apr 2017
Ma vaatan ka,et lihtsalt emotsioonid jooksevad kokku.
T
teadmiseks  /   18:05, 24. apr 2017
Elustamise eesmärk on saada vereringe tööle, et päästa eelkõige aju hapnikupuudusest. Ilma funktsioneeriva ajuta pole inimest, keda tundsid. Olles palju elustanud julgen väita, et tõhus elustamine on üsna jõuline ja lõhub pooltel juhtudel ribid, mis omakorda võib vigastada kopsu või kõhukelmet. Tegelikult on elustamine reageerimine varasemale - veresoone lõhkemine ajus on siiski tagajärg, mitte põhjus. See on pikaaegse problemmi tagajärg, milles arste küll otseselt süüdistada ei saa.
  /   18:25, 24. apr 2017
Ema
Olen nõus,et alati ei lähe kõik,nii nagu vaja.Rakvere EMO ja haiglaga olen palju kokku puutunud!Kas kiita või laita-pigem kiita!Seni on kõik hästi lõppenud.Ainult mis mind seni häirib,on üks rakvere haigla kirurg,kes inimese otsekohe seoses temal olnud haigusega joodikuks nimetas,kui kangemaga tal pole elus erilist sidet olnud!Enne tuleb mõelda ja siis alles öelda!!!
M
mina  /   18:52, 24. apr 2017
Rakvere emo on see seal peaks kogu personali ringi vahetama
Kurb .
N
Nimekaim  /   14:17, 25. apr 2017
Olen sama meelt. Rakvere EMOs peaks kogu meeskonna välja vahetam,seal juures juhtkonna.
N
Nimekaim  /   14:49, 25. apr 2017
Rakvere EMOS töötab Aile Kaasik, väga ebaviisakalt käitub inimestega.
L
Liisa  /   19:14, 24. apr 2017
Minul oli emaga umbes sama lugu'2 päeva järjest kutsutud kiirabibrigaadi ei suutnud insulti diagnoosida ja keeldusid teda haiglasse viimast lõpuks vedasime ema ise tekkide sees emosse ja ka seal ei diagnoositud insulti vaid mingit vanainimese segadusseisundit.muidugi ema suri ja mina süüdistan end surmani selles'et arste uskusin ja rohkem peale ei käinud.
N
Naivism vohab  /   22:46, 25. apr 2017
Enamus inimestest ongi totud, kes kõiges arstile suhu vahivad ja endale ette kujutavad, et arst teab kõike ja näeb kõike. Samas ei suuda need inimesed ise insultigi ära tunda . Ja siis , kui asi on kurvalt lõppenud, räägivad needsamad inimesed, et arstid on hoolimatud. Kus sa olid 48 h pärast seda, kui su isa soodana su ette ilmus, autor! sa ju tead, et Rakverel pole arstidega vedanud ja su isa võtab peotäite viisi tablette. Tervetel inimestel veresooned lambist ei lõhke!
A
apteeker  /   20:01, 24. apr 2017
Loo autor süüdistab arste samas on ise kõige suurem süüdlane.Kui asi on halb ei hakata telefoni näppima vaid kihutatakse kohe kannatanuga EMO-sse.Inimene oli eluohtlikus seisundis ja ebaadekvaatne ning telefonitsi säärasel juhul ei ravita.
T
tiia  /   20:14, 24. apr 2017
Samuti õõpäev läbi avatud arstitelefon 1220 on olemas.
K
külaline  /   11:21, 25. apr 2017
Ka sealt ei saa igakord abi. Jäi õhtul EKG Holter seisma, helistasin vähemalt 5 telefoni numbrile ka 1220, ka kiirabisse, ei oskanud keegi juhendada, et seda taas tööle panna.
E
ema  /   14:54, 26. apr 2017
Ise kihutades võtad ka vastutuse. Aga mis teha, kui Pärnu kiirabi teatas, et saagu ma ise hakkama ja ärgu ma üritagugi poega ise haiglasse viia. 1220 soovitas poja kiiresti Tallinna haiglasse tuua. Seda ka tegin ja jumal tänatud. Paraku ületasime Pärnu-Tallinn maanteel (sel ajal oli see remondis ka veel) ühel lõigul möödasõidul kiirust, mille fikseeris automaatkaamera. Trahvi üritasin vaidlustada, märkides põhjuse, EMOsse ja 1220 pöördumise kellaajad ja asjaolud, aga meie tubli politsei ei pidanud vajalikuks minu pöördumisele isegi vastata. Haigekassas kindlustatule raskes seisundis abi osutamata jätmise tõttu asusin ise oma poja elu nimel võitlusesse ja siinkohal mind trahviti. OK, olgu, aga ikkagi, miks minu pöördumisele trahvi vaidlustamiseks vastamata jäeti? Ülim ükskõiksus noore elu suhtes korraga kahelt riiklikult institutsioonilt. Valus.
K
Kui   /   16:47, 26. apr 2017
palju on eluohtlikus olukorras pöördutud EMOsse ja kui paljusid on aidatud? Tean ise mõnda juhtumit, kus EMOshinnati olukord valesti ja inimene suri. Ennekõike sõltub käik ikka kõik inimestest, teadmistest ja võimalustest
S
Solei  /   20:16, 24. apr 2017
Aratid on ka kõigest luuat ja lihast inimesed.Ja elu on sedasi loodud, et me kõik sünnime ja sureme.Varem või hiljem.Ja mida see lõputu süüdistamine hiljem enam aitab.
T
tiia  /   09:41, 26. apr 2017
Arstid ju ravisid isa küll. tal olid määratud palju rohtusid. Samas ei pöördunud tütar perearsti poole- Oleka pidanud kohe perearstile helistama.. Tuleks kõigepealt vaadata omaste käitumist ja samas me ei tea kõiki meditsiinilisi haiguseid, Inimesed, kes ei ole meditsiini õppinud on ainult arste võimelised süüdistama.See loo peaks autor poole lähemalt kirja panema,Surematuid inimesi tõesti i ei ole.
E
elli,  /   20:29, 24. apr 2017
kuidas need eesti arstid nyt nii eba pädevad on,tulgu soome öppima,köik eestist tulnud arstid saadetakse ennem siin öppima,sest eestis madal see arsti teaduskond.
Ä
ära jaga  /   15:40, 25. apr 2017
valeinfot. Ei saadeta õppima vaid pakutakse väga häid töökohti erinevates kohtades.
I
Ikka nii!  /   20:42, 24. apr 2017
Ise süüdi, aga süüdistab tervet maailma.
"Aga ma süüdistan neid just selles, et neil töötavad seal mõned idioodid. Just häirib mind see, et ma pühapäeval küsisin sellelt töötajalt isa sümpromite kohta ja tema ütles, et nad ei saa midagi teha, et pöörduge perearsti poole. "
Nagu pole võimalik diagnoosi panna telefoniteel, nii pole võimalik ka möödaminnes meditsiinikauge inimese seletuste järgi. Kui täpselt ja põhjalikult olukorda kirjeldati, teab vaid kirja autor ise.
"Ma tahtsin isa viia pühapäeval kiirabisse, aga kuna sealt öeldi, et pole mõtet, siis selletõttu ma seda ei teinud. Ja see närib mu hinge, sest ma arvan, et kui ma oleksin saanud varem isa sinna, siis võib-olla ta veel elaks."
Kindlasti elaks, kui oleks kohe, kui sümptomid tekkisid, kiirabi kutsunud ja isa haiglasse saatnud. Mitte ise teda mitu päeva hiljem autoga vedades.
"See postitus on minu jaoks väga emotsionaalne, sest minu isa oli minu jaoks rohkem, kui te oskate ette kujutada ning tõenäoliselt, ei saa mina ta surmast iialgi üle."
Ja sellepärast süüdistadki enda vigades teisi? Kas nüüd hakkas kergem?
I
Insuldi ja infarkti  /   21:47, 24. apr 2017
kahtluse korral võtta 4-5 tbl aspiriini ja kutsuda kiirabi.Olge arstide suhtes nõudlikud ja järeleandmatud,kui haigesse suhtumine on loid.Ärge olge orjameelsed!
M
Mida?  /   14:01, 25. apr 2017
4-5 aspiriini, kui peas on lõhkenud veresoon??? Selliste sümptomite korral ei tea ju, kas tegemist on veresoone ummistuse või verevalumiga.
O
OMG  /   21:20, 26. apr 2017
Aspiriin vedeldab verd ehk suurendab verejooksu. Insuldi korral ei tohi seda päris kindlasti võtta!!!
O
oeh  /   22:59, 24. apr 2017
kui isa tulipoest, siis kirjeldatud sümptomid on insuldi tunnused- see oli hetk, kui oleks pidanud pöörduma emo-sse. Miks selle imikuga edasi tagasi jahmerdati ja ei pööratud vanainimesele tähelepanu, ei tea kommenteerida.
Kiirabitöötaja ei ole emo töötaja.
Raskes seisus vanainimesed surevadki enamasti kopsupõletikku, üks käib teisega kaasas.
Kui õigel ajal abi mitte kutsuda, siis pärast ei ole arstidel ka midagi teha. Katsuks nüüd peeglisse vaadata vahepeal.
P
Pettunud  /   23:46, 24. apr 2017
Minu isa suri Mustamäe haiglas (2017) arsti eelarvamuse tõttu. Isa käis öösel opil käel oli haav mida oli vaja puhastada. Peale oppi tekkis hingamis raskus ja arst võttis vastu otsuse, et laseb minu isal surra ja ei tee selleks mitte kui midagi. Kirjutas , et arvestades üldseisundit õe hooldatav ja alkohoolik võtsin vastu otsuse, et ei vii III korruse intensiiv osakonnda vaid inimene pidi 2,5 h piinlema ja lämmbuma ära. IIIkorrusel oleks saanud panna ta hingamisaparaadi alla ja isa oleks elanud. Isat ei hooldanud keegi , käis tööl ja ei olnud mingi joodik. Algul valetasid, et isa suri opil vere kaotusesse, siis hiljem palatis trombi tõttu. Surmaaeg muutus 3X . Tegelt trombi ei olnud ja opil ei surnud. Hiljem üritasid seda varjata aga tuli selline viga välja. Valetati ja vassiti kõvasti. Kui politseisse tegime avalduse siis 2 kuud peale arsti käest haigusloo saamist väitsid, et see oli mustand ja nüüd saatsid politseisse uue. Politsei enam vana haiguslugu ei arvestanud ja arstid pääsesid karistusest. Hiljem haigla juhtkonnaga kohtudes, tuli hädine vabandus ja lubasid süsteemi muuta. Ise tunnistasid ka, et kahjuks ühe patsendi puhul tuli valja kümme viga mida lubasid parandada. Loodan, et selliseid asju enam ei juhtu.
K
külaline  /   11:29, 25. apr 2017
Selliseid arste tuleks lahti lasta, mõrtsukad. Tuleks teavitada meediat rohkem sellistest asjadest, karistada süüdlasi, vabandused siin ei aita, ega inimest tagasi ei too teisest ilmast.
P
Pettunud  /   12:26, 25. apr 2017
Tegelikult ongi plaanis seda teha. Haigla lisas siis omaltpoolt sellise lause kui te meediaga suhtlete öelge neile, et mei omaltpoolt kommentaare ei anna!
M
Margus  /   00:39, 25. apr 2017
Tartus samasugused urodid!
Plikal 6a visati kiviga silma ,silma alt 2 cm haav ja verd lausa nirises, takso ja ruttu EMOsse. Seal klaasi taga baba 2x2 näpp ninas.
Rääkisin loo ära ütles minge võtke istet. Küsisin kaua läheb, ütles mingi 3h, et elav järjekord. Tõstsin plika talle sinna augujuurde , et kas ootab kuna verest tühjaks jookseb we?(plikal oli pihus salvrätik verd täis imenud nii ,et tilkus maha ja letile juba).Siis võttis telefoni ja helistas kuhugi, saime 10min pärast õmblema!
Ja teinekord naisele sõideti rattaga otsa ja kõndida valus ja ei saa istuma ega püsti ja hullemaks läheb.Vaatasin siis külg tume lilla.Perearstile kõne ja tema ,et pole aega ja (5päevapärast) reedel saab röntkenisse ja perearstil pole ka ennem aega. Kui tahate kiiremini võite EMOsse minna.
Selge kohe EMOsse ja räägid asja ära, 5euri ja ootad tunni.
(Siis kuulsin kui väike poiss u. 9a küsis :Emme kaua me siin oleme meil on ju kell 11.30 aeg.Kell oli 15.30 )
Siis kaks tundi , kolm ja naine ütles tal jummala paha ei jõua istuda , et lähme ära.pohhui see 5 euri!
Järgmine päev sai linnas röntkeni ja kaks ribi puru!
Oleks ribid kopsus ja sisemine verejooks viiksin ka naisele lilli hauale, sest EMOs on neil pohhui!
M
Margus  /   01:31, 25. apr 2017
Tuli üks varasem seik ka meelde , elasin Võrus tollel ajal ja plika(1a) haige ning Võru polikliinikusse perearstile.Palavik (hambad tulevad) ,minge koju tehke talle kummeli teed.
Nädal haige juba , helistasin ,et mis saab ei lähe palavik ära ütles ,et pange küünlaid ja
kummeli teed.Nii teine nädal ja kolmaski.Neljandal nädalad võtsin plika mässisin tekkide sisse ja sõitsin perearsti juurde ,et pole normaalne ju laps nii pikalt haige.Sain sõimata et väikse lapse sinna vedasin ,et tehke kummeli teed ja pange küünlaid küll läheb üle!
Sain kurjaks karjusin ,et see ei aita ju äkki teeks mingi testi pole normaalne laps üle kuu haige,palju ma topin neid küünlaid.Lapsel tuleb tagumikust verd juba!
Siis tõmbas tagasi!Ütles kui ma tahan (rõhutan:kui ma tahan)siis ta võib vereproovile saatekirja kirjutada aga seda tehakse Kubija haiglas.Vastasin mul pohhui kus seda tehakse, sain paberi sõitsin sinna tehti vereproov ja öeldi et helistavad. Plika riidesse ja sain haigla uksest välja astuda kui telefon helises ja KÄSK KOHE TAGASI. Plika võeti käest ära palatisse , tabletid sisse,kanüülid kätte ja istusin kuu aega plikaga haiglas.Kõik põletikuline siseelundid ja veri kaasa arvatud!Tollel hetkel oli küll mõte ,et lähen ootan kui see Silvi uksest välja astub ja saadan telliskivi kuklasse.
V
väike taks  /   17:42, 25. apr 2017
Oleks küüned per5e5, istuks laes.
N
nonii  /   19:46, 25. apr 2017
oi margus margus, sa ise samasugune urod.
K
Kalasilmsed eestlased- "patrioodid"  /   22:56, 25. apr 2017
Toredad venekeelsed sõnad teil kasutusel, geeniused. Kui te ilmtigimata tahate sõimake, siis öelge "värdjas" ja saate ehk ise ka aru, mida ütlesite.
K
küsimus  /   01:12, 25. apr 2017
miks sümptomite puhul ei helistatud tel.112 ja kus oleks antud nõustava valvearsti telefon ja või saadetud kiirabi koheselt. Kõigil oli justkui aega küll, ometi on öeldud mitteadekvaatse käitumise algus võib olla insuldi tunnus ja vajab kohest sekkumist
  /   14:10, 25. apr 2017
Uskumatu jah, et lastakse isal insuldi tunnustega päevi rahus olla ja siis süüdistatakse suvalist koridoris kohatud töötajat, kellelt möödaminnes mingit diagnoosi küsiti.
K
Kahjuks  /   08:55, 25. apr 2017
Kahjuks sureb arstide vigade tõttu palju inimesi. Minu ema oli Tartu Maarjamõisa haiglas. Ta oli suhkruhaige. Õde ajas rohud segamini ja ta rohud anti hoopis kõrvalvoodis olevale patsiendile. Emal olid südames väga tugevad valud, aasta varem oli olnud infarkt. Pandi peale sinepiplaastrid ja õde unustas need ära võtta. Palusin ema panna intensiivpalatisse. Õde keeldus, öeldes, et sinna pannakse vaid infarktihaiged. Samal päeval ema suri. Lahkamisel selgus, et oli mitu kordusinfarkti. Ema oli Maarjamõisa südameosakonnas ja seal ei saadud aru, et inimesel on infarkt. Keegi ei kontrollinudki, sest oli nädalavahetus ja arste polnud.
E
eit  /   10:45, 25. apr 2017
surevad ikka oma kehva tervise pärast .
N
No  /   15:12, 25. apr 2017
No milleks meile siis üldse arstiabi? Sinu seisukoht on, et kel tervis kehv, see las sureb. Probleem oli ju selles, et arstid ei saanud aru, et tal on infarkt ja eksisid kahel korral, määrates vale ravi ja jättes õiged rohud andmata!!!
P
Pettunud  /   00:13, 26. apr 2017
Minu isa suri 100% arsti vea tõttu. Läks haiglasse omal jalal väikest haava puhastama. manusati valuvaigisteid liiga palju. Peale oppi tekkis hingamisraskus mille oleks saanud parandada lisahapnikuga. Kuna minu isa kasvatas habet siis arstil tekkis tema kohta eelarvamus mille kirjutas ka haigusloose arvestades üldseisundi õe hooldatav ja alkohoolik võtsin vastu otsuse et ei vii III korruse intensiivravi osakonnda. keegi ei hooldanud minu isa ja ei olnud mingi joodik. Ei suutnud ka tuvastada kust arst sellise mõtte sai.
O
ooper  /   14:33, 26. apr 2017
Kui nii tark olete, et teate midagi lisahapnikust, narkoositüsistustest, eks viinud koju ja tegutsenud ise lollide arstide asemel.
Ü
Ülle  /   09:00, 25. apr 2017
See toimus eelmise aasta 30 detsembril ja sel aastamärtsi alul,et pidi kutsuma kohalik Antsla kiirabi.
Sümptomid olid vererõhk,tugev lämmatav köha ja hingamis peetus.Kahtlustasin,et südame probleemiga tegu.Kiirabi tuli tegi paar süsti ja kiirabi lahkudes läks asi kordades hullemaks,tekkis süstide tagajärjel tugev allergia,üle keha sügelus ja suured punased vesivillid,abikaasa tegeles minuga terve öö märja käteratiga jahutades.Olin 5-6 päeva nagu punataudis sida lapiline.
Teine kiirabi vajadus tekkis martsi alguses öö alul.Ärkasin hingamis raskustega ja tugeva õhu puudusega ja teadvuse kaotusega,TULI KIIRABI JA TEGI VEEVÄLJA AJAMISE SÜSTI ,MILLE TAGAJÄRHJEL TULI VAID 1,5 L URIINI VÄLJA JA KÕIK LÄKS EDASI NAGU ALGUSES.
Otsustas abikaasa helistada perearstile koju,kes käskis kategooriliselt ja kiirest sõita Tartu EMO-sse.
Läksime,seal hakkasid peale alandused ja ka vihjed tervele inimesele,KÜSITI KAS MIND TÕI KIIRABI VASTASIN,ET TULIME OMA AUTOGA-ST. NEILE TULI ISE KOHALE,POLE KIIRET,MÕÕDETI TEMPERATUURI ,TEHTI südamefilm,mis ju midagi ei näita.Siis võeti ports verd-millega läks 3 tundi minule jäänud ajast,siis kästi minna rõntgenisse,kartsin,et kukun sealsamas kokku,võtsin viimase jõuraasu kokku
ja sai käidud,läks veel tunni jagu,alles siis hakkas asi liikuma ,kutsuti järelvalve ruumi ja arstiga vestlema,
Kuna emo klaasi taga tagumiku toolile pannes käratas teiselpool olev isik,et ärge lootke te tulete VÕRUMAALT JA MINGE MAAKONNA HAIGLASSE,MEIL POLE MITTE ÜHTEGI VABA KOHTA,PEAME NAGUNII TEID TAGASI SAATMA.
kUID JÄLGIMIS RUUMIS VÕTTIS SEALNE VALVEARST KOHE ÜHENDUST INTENSIIVRAVI OSAKONNAGA JA KUTSUS VOODIGA MULLE SEALT PÕETAJAD KIIRESTI JÄRGI,SEEGA KOHTI OLI.
veetsin intensiivis 6 päeva ja kogu selle aja oli minu kõrval vaba voodi.
6 PÄEVA ÕHTUL VIIDI MIND ÜLE ERAKORRALISE KARDIOLOOGIA OSAKONDA,KUS VIIBISIN 10 PÄEVA,MINU DIAGNOOSIKS OLI ELUOHTLIK KAHEPOOLNE KOPSU ARTERI TROMP.osakonna arsti sõnul oleks veel viivitatud tund,poleks enam midagi teha suudetud.VOT SELLISED LOOD SELLE EMO
VÄRGIGA.Kuid olen sealsele personalile tänulik,et leidsid õige diagnoosi- ja sain ka ravi,mis võib kesta elulõpuni.
V
Väga õpetlik lugu.  /   16:07, 25. apr 2017
Kogenud arstid peaksid diagnoosi panema juba kaebuste põhjal aga nagu alati on enamus juhtumeid neile nagu esmakordsed.Rohkem hoolimist ja professionaalsust palun.Võru haiglas olekski lõpp olnud käes.
D
DD  /   18:26, 27. apr 2017
Lihtsalt kaebuste põhjal ei saa ja ei pandagi diagnoosi - isegi kogenud arstid - vaid saab määratleda vaid umbkaudselt oletades. Diagnoosi saab kindlalt panna vaid siis kui selleks on tehtud vajalikud analüüsid ja uuringud EMO võimaluste ja lubatud piires (piirid seab Eesti Haigekassa). Üle selle haigekassa tehtud arveid haiglale/EMO-le kinni ei maksa, samuti on kindlalt paika pandud milliseid protseduure teohib EMO arst lubada milliseid ei tohi. Lihtne näide: haava õmblus on EMO teema kuid niite EMO-s ei eemaldata, see artikkel puudub hinnakirjas. Niite eemaldataskse vaid perearstil või polikliinikus kirurgi juures
E
Enelin  /   09:02, 25. apr 2017
No tõsõna~!Ei maksa alati süüdistada arste ja meditsiinitöötajaid. Läinud siis kohe arstile,kui härra imelikuks muutus. Siin on ikka süü kahepoolne. Rakvere emoga on minul positiivsed kogemused.olen sealt ise abi saanud ja ka laps mul on tohutult kiiret abi oma muredele samuti saanud.
S
Selliste sümptomite...  /   13:52, 25. apr 2017
... puhul, nagu seal kirjeldati, oleksin ka mina, kel pole mingit meditsiinilist haridust, karjunud, et kohe kiiresti EMO-sse! See inimene, kellelt seal nõu küsiti, pidi küll koristaja olema.
K
ka koristaja  /   15:56, 25. apr 2017
võib head nõu anda.
M
muig  /   23:20, 25. apr 2017
Nagu näha---andiski...
M
Mulk  /   10:32, 25. apr 2017
Viljandi EMO pean küll kiitma. Vajasin eelmisel aastal kaks korda EMO abi. Mõlemal korral väga positiivne suhtumine, kiire tegutsemine, abivalmidus. Ainuke probleem oli, et kuna teisel korral oli puhkepäev, siis terve suure haigla peale oli üks valvekirurg ja pidin pea kolm tundi ootama, kuni kirurg minuga tegeleda sai. Kuid selle aja jooksul käisid mind korduvalt vaatamas õed, praktikandid ja üldse oli suhtumine väga hea. Ma ei tea, kas mul vedas, või ongi Viljandi EMO nii tubli.
P
ppp  /   10:41, 25. apr 2017
Põlva kiirabis ka ülburid.Olen tartukas ja tundsin ennast halvasti.Palusin vereõhku mõõta.Nähvits,et selleks on perearst. Ühtegi inimest sel hetkel seal polnud.
R
Riina.  /   00:44, 26. apr 2017
Kiidan ka Viljandi EMO,on päästnud mindki surmasuust....väga toredad ja abivalmis seltskond!Oli ka aeg,kuskil 15a tagasi, kui pidin lahkuma emost ägeda kôrvavaluga mida tekitas sampoon,Kuna oli nädalavahetus ja perearstile ei saand selleks et kôrvaloputus teha, saatis vana tohtrihärra mind koju ootama esmaspäeva ,et arstile saada.Aga samal ôhtul loomaarst pesi minu kôva puhtaks ja väga korralikult.ja nii mul polnudki vaja enam kuhugi minna.
J
jes  /   11:43, 25. apr 2017
Kas põhjus saab tulla peale tagajärge? Saab, kui arst kõnnib patsiendi puusärgi järel...
M
MARE  /   12:15, 25. apr 2017
jah,ka meie elus oli EMO GA KOKKUPUUTUMIST NII PALJU ET ISAL OLI VESI KOPSUS OLNUD JUBA 3 KUUD,Paide EMO seda ei avastanud.tänu venna kiirele tegutsemisele,sai isa Tallinna kiirabiga ja seal abi.Nyydseks oleks ta juba 2 kuud surnud olnud,kuid vesi kopsust eemaldati,kadusid tasakaaluhäired ja minu isa on tervem kui kunagi varem.
A
Austrin  /   13:24, 25. apr 2017
Minu kaastunne Leanika! Selle kohapealt saan sinuga nõus olla. Olen hetkel 16 ( kohe 17 saamas) ning kaotasin oma ema Tallinna haiglas umbes 6 aastat tagasi. Ema oli suhkruhaige ja ükspäev oli tal VÄGA kõrge veresuhkur. Ta ei olnud nagu tavaline suhkrutõve põdeja tol hetkel (apaatne ja korduvad liigutused ning tummisus). Tal oli pilt selge, sõnad soravad kuid näitaja oli äärmiselt kõrge. Kutsusime talle kiirabi ning ta viidi viimsist Tallinna regionaalhaiglasse. Seal sai ta olla kuni õhtuni, kuid siis tuldi temajuurde ja üteldi "kuna te ei saa tasuda hetkel haigla öö eest, peame teid minema saatma". Tekib selline küsimus, et kas selline asi nagu inimlikkus on täiesti kadunud. Emal muud üle ei jäänud kui haiglast minema minna keset südaööd. Kuna kogu pere oli viimsis, suvilas siis sinna ta ei hakanud tulema vaid võttis takso ja läks kakumäele nö. päris koju. Hommikul tuldi meile viimsisse (mäletan seda nagu eilset) kolme autoga, ning sellest päevast peale tean ma, et valged lilled on enamjaolt mõeldud surnutele. Sugulased tulid meie juurde ning ütlesid, et ema oli öösel oma voodis surnud. Täpset põhjust ma ei mäleta, aga siiski olen pahane arstide peale kes viskavad kriitilises seisus inimese haiglast välja. Toopäev kui ta läks olime pidevalt temaga kontaktis ning uurisime koguaeg kuidas olek on jne. Nagu halvas seisus inimesele kombeks tavaliselt ütles ta ikka, et saab hakkama (et mitte muret tekitada). Sellesosas olen ma tõsiselt sinuga nõus,et kui arst ise midagi ei tea siis miks ta kurat peab sõna võtma. Küsigu kellegi teise arsti käest kes on natuke targem ja haritum selle kohapealt. Ma arvan, et kui sellele arstile/õele mainida mis tema tegude tagajärg oli, poleks ta väga õnnelik edaspidi. Kuid jah saan ka sellest aru, et see on ka riigi taga kinni, et haiglaöö on täiskasvanutele tasuv, kuid siiski võiks natukene asjaolusid arvestada. Kui inimene tuuakse voodist haiglasse siis ilmselgelt ei tule ta selle peale et "oodake, ma võtan raha kaasa". Veelkord minu sügav kaastunne!
L
lõppude lõpuks  /   16:10, 25. apr 2017
kui inimesel pole raha kaasas, saab saata arve, kas selle peale haigla ei tule, minu mälu järgi peaks sellega tegelema sekretär. See on ainult organiseerimise küsimus, ei pea selle pärast inimest öösel EMO-st välja viskama.
V
väike taks  /   17:37, 25. apr 2017
Ema raskes seisundis haiglas ja kõik olid Viimsis suvilas ja kellelegi ei tulnud pähe uurida kuidas emaga on.
T
to austrin  /   22:38, 25. apr 2017
algul räägid, at kuni õhtuni sai haiglas olla, siis jälle, et keset ööd taksoga koju..? nagu aru saan, siis taksoraha oli ja kakumäel- viimsis elamised, no see öö eest raha oleks pidanud ju olema? kas ema ei saanud helistada õhtul või teie ise keegi õhtul veel, et kuidas emal läheb? emal polnud siis haigekassat või? ja kas keegi selle peale ei tulnud, et küsida, kuidas saab, kui haigekassat pole? ise olete nii palju vigu teinud ju!!
M
Mnjah  /   21:29, 26. apr 2017
Viimsi ja regionaalhaigla vahe pole just ilmatusuur. Mina oleks emale haiglasse toeks läinud, kui ta kiirabiga viidi. Siis oleks jäänud ka ära see probleem, et peab öösel ise kuhugi sõitma või haiglast koju saades üksi olema.
P
Pets  /   13:40, 25. apr 2017
Kurb lugu aga siin samas loos on taas kirjas see sama probleem - "Kuna naabrilapsel oli gripp, läksin samal õhtul naabrilast Rakverre emosse viima." Selleks on siiski perearst, mitte EMO. Loomulikult võib olla erandeid aga kahtlen, et antud olukorras oli vaja kohe EMOsse tormata. Loomulikult ei tea ma täpselt asjaolusid, nii et vabandan, kui eksin aga üldiselt ei ole selleks siiski EMO vaja.
U
ule inimene  /   15:31, 25. apr 2017
Loe palun üle näiteks selle aasta gripistatistika. See mõnekuune laps oli ka kellegi laps, et su julmus sulle tagasi tuleks.
T
to ule inimene  /   00:06, 26. apr 2017
Antud loos ei olnud küll kusagil kirjas, et tegemist oleks olnud mõne kuu vanuse lapsega. Ise mõtlesid välja?
M
Marjana n  /   15:50, 25. apr 2017
Tean mida tunned.Minu last elustati 2h.Kui oli vaja kiirabi autos lapsele kanüül panna ei leitud kohta.
V
väike taks  /   17:35, 25. apr 2017
Nüüd ei saa ma millestki aru. Ei ole teada kellet ja mida koridoris küsiti. Mingi koridoris kelleltki küsimine on tähenduseta. Enamik meditsiinitöötajatest ei tee "koridori konsultatsionne," seega ma ei usu, et midagi üldse vastati. Ja õigesti tehti, et ei vastatud. Sellised asjad on dokumenteerimata ja sisaldavad alati fantaasiaid.
Ü
Üldse  /   19:36, 25. apr 2017
ei imesta, miks noored ei taha enam arstiks saada või miks enamus arstid Eestist lahkuvad, kui selline on tänu nende töö eest. Kas te üldse kujutate ette, mida arst võib tunda, kui ta patsient sureb ja paratamatult peavad nemad sellega toime tulema igapäevaselt. See on niigi väga stressirohke töö ja kõige vähem vajavad nad pidevat süüdistamist. Me ei tohi ära unustada, et arstid on ikkagi meie aitamiseks ja me peaks neid rohkem tunnustama, enne kui nad kõik ära lähevad.
E
einoh  /   19:37, 25. apr 2017
no mida lolli juttu - näed tänaval mingit emo töötajat ja küsid sellist asja ja siis seda tõepähe võtta ja pärast teda süüdistama. juba ema oleks pidanud kohe kiirabi kutsuma, kui nägi isa veidrat seisundit. töötan meditsiinis ja kuulen iga jumala päev, kuidas patsiendid või nende lähedased sümptomeid kirjeldavad. seni, kuni te rääkima ei hakkka, ei saa te ka õiget abi.
P
paul  /   02:21, 26. apr 2017
Ma ei ole arst , kuid meditsiinis üsna kodus. Ma võin üsna julgelt öelda, et eestis on mõned üksikud head arstid , kuid üli palju arste , kes on nn. augu täide ja ei jaga ning huvitu mitte millegist. Keegi suri, no ja mis siis- see on enamike arstide suhtumine. Minu isa suri arstide eksimuste pärast, mitmed mu sõbrannad on surnud arstide eksimuste pärast. Ma ise oleks ilmselt siianigi poole keha halvatusega kui ei oleks õige arsti juurde saanud. Esimese arsti arvamus oli see et mingu ma koju ja joogu kummeli teed , läheb üle. Kahju tunnistada, kuid eesti meditsiin on üli mäda. Ka on korralduslik pool täiesti alla arvestust. Perearstile 3 nädalat järjekord, eri arstile saab alles enne surma ja sealgi pole kindel et abi saad. Ja EMO sst ma ei soovi midagi rääkida, praaki on liialt palju. Ja nüüd ei tegele nad ka ravimisega vaid ka raskelt haiged saadetakse tihti perearsti vastuvõttu . Ka luupurunemist enam ei kontrollita vaid saadetakse lihtsalt minema (3e nädalaga , millal ükskord perearstile saab on valesti kokku kasvanud luu paika saamine väga valus üritus ja kallim ka riigile). Lollus ruudus on see eesti meditsiin , oih sorry , pigem ikka kuubis
I
inimkonnale  /   07:02, 26. apr 2017
P
Pippa  /   09:22, 26. apr 2017
Antud juhul ei ole nagu põhjust meedikuid süüdistada. Oma lähikondlased oleks pidanud märkama, et inimesega on midagi lahti ja ta kiirelt EMO-sse saama. Seda enam kui inimesel olid juba probleemid tervisega (ilmselt ka mingid veresoonkonnahaigused- kõrge vererõhk, insuldioht?). Diagnoosi ei saa panna ilma inimest nägemata ja kellegi süüdistamine, et ta haigla koridoris ei pannud õiget diagnoosi, on absurdne. Kui kedagi süüdistada, siis iseennast ja perekonda, kes ei osanud õigesti ja kiirelt reageerida.
T
Tunnustan PERH´i EMO`t  /   10:32, 26. apr 2017
Aasta tagasi kurgus oli meeletu valu, ei saanud alla neelata ei valuvaigisteid ega juua vett. Käisin perearsti juures terve nädala selle haigusega, kus perearst soovitas kurku loputada ja juua teed. Lõpuks otsustasin EMO kasuks, et saada abi . Mind võttis vastu meeldiv kirurg ning tegi väikese proovilõike, mis näitas, et on halvaloomuline kasvaja. Hiljem tehti põhjalik kasvaja eemaldamine ja keemia ravi. Olen EMO arstidele tänulik, et ei saadetud perearsti juurde, vaid otsustasid ise haigusega tegeleda. Olen väga tänulik EMO arst-spetsialistidele.
A
Absurdsed "mitte-"süüdistused  /   10:44, 26. apr 2017
Ju kirjeldas õde pereõele sümptomeid adekvaatsemalt kui autor "EMO töötajale".
+Lisame veel selle, et pereõde tunneb antud inimesi.
+Lisame selle, et õde helistas ekstra isa pärast, autor läks EMOsse mingi tuttava lapsega ja arendas kellegagi koridori peal juttu. Kuidas peab see töötaja üldse aru saama kas ja kui mures sugulased on, ehk kui ebaharilik antud käitumine selle inimese jaoks on.. Ega vist polnudki, kui isegi peale peetud pidu ei helistatud-uuritud kuidas isal on ja kas kõik on korras.. Vanainimestel võib ikka olla mäluga probleeme, samuti tervisega. Kui kirjeldadagi meedikule olukorda ses võtmes, et mitu päeva tagasi oli nii ja isa on hakanud vist peast segi minema, siis mis häirekelli see tööle panema peaks..? Samas kui öelda, et isa on näost hall, näib segaduses, ei mäleta asju ja käitub kummaliselt, ja sellist asja pole kunagi enne olnud, see on kahtlane- kõlab see hoopis teistmoodi ju..?
E
E.  /   12:13, 26. apr 2017
No mina ei loe antud artiklist välja, et tegu oleks olnud vanainimesega (tähistati ühe-aastase lapselapse sünnipäeva; üks tütardest jättis kooli minemata jms). Kõnealune ärasurnud meesterahvas võis olla umbes 45 aastane. Täiesti noor mees ju. Kahjuks on nii, et kaasasündinud ja varemilmnemata aju veresoonte väärarengute tõttu sureb ka palju nooremaid inimesi. Ma tean meest, kes suri 31 aastaselt aju veresoone lõhkemise tõttu ja peale selle käib juba mitu aastat koos minuga võimlemistrennis üks noor naine, kel 22 aastaselt veresoon peas lõhkes. Tal olid juba vähemalt nädal otsa olnud kohutavad peavalud ja ellu jäi ta ainult tänu sellele, et ei läinud tookord, veresoone lõhkemise päeval, peale tööd mitte koju, kus ta üksi elas, vaid oma onu ja vanaema juurde- seal ta kukkus kokku ja kutsuti kiirabi ja kiiresti tuvastati ajuveresoone lõhkemine. Tal olevat ajus olnud terve klaasitäis lahtist verd. Kui ta meile mõned aastad tagasi spordiklubisse trenni tuli, siis ta liikus ikka väga halvasti, mõne aastaga on tohutu edasiminek toimunud. Minu enda abikaasaga juhtus ka 62 aastaselt, et Tartu kiirabi ei tundnud insulti ära, inimene ise sai ka aru, et tal on aju infarkt. Kiirabi diagnoosis aju vereinge häire. Teisel päeval oli uus insult ja teine kiirabimeeskond viis haiglasse. Ajutüve infarkt oli. Õnneks taastus.
  /   15:20, 26. apr 2017
Väga hea näide, miks möödaminnes küsimine ei anna õiget diagnoosi. Teie saite aru ühtmoodi, mina hoopis teistmoodi.. Ja võibolla ongi teil õigus, mistõttu pereõde isa vanust teades ka kohe reageeris..
M
mulle ütles üks tohter kunagi  /   12:20, 26. apr 2017
Ega ma Jumal ei ole, et teie sisse näen.Tohtrid ju ka ainult inimesed.
?
?  /   13:04, 26. apr 2017
Jumal küll! Te hoiate isa mitmeid päevi sellisena kodus ja nüüd hurjutate ,, mingit EMO töötajat" ( arst? õde? hooldaja?) kellele oletegi kirjeldanud isa sellusena, et esimene mõte on psüühiline probleem ... Isal polnud mitte insult, vaid ajuhemorraagia. Mida siis nagu EMO- s valesti tehti, kui te oma isa sinna viisite? On häbematu oma süütunnet kellegi abstraktse töötaja kaela veeretada!
N
nipitiri  /   13:17, 26. apr 2017
Önnetuse juhtudes me ei mötle, et sealsamas järjekorras, kus istume, on vbl veel 100 inimest ootamas ja iga inimese valu on sel hetkel tema köige suurem valu. Kas teil on yldse aimu, kui suure koorumusega peab EMO töötama, kas igal patsiendile peaks leiduma personaalne arst ja öde? Teie ootajate nina alla ei tooda neid patsiente, kes vbl samal hetkel vajavad elustamist! Köik need körvapöletikud, katkised ribid, palavikud - on sel hetkel tegelikult ka ootamiseks, inimvöimetel on piirid!
Teema-algatajale, ma ei näe siin kyll kellegi syyd, kui ikka ise oleks pidanud viima oma isa kohe EMO´sse.... Kurb lugu...
K
Kirke  /   13:19, 26. apr 2017
Väga kahju, et su isaga nii juhtus. Aga öelda, et üle jala küsitud diagnoos möödaminnes kelleltki... ja et keegi ei pannud õiget diagnoosi, on jabur. Ma ise meedikuna tean, kuidas küsitakse, et kle mul on see ja see häda või et mul on tuttava venna lellepojal nii, et mis see võib olla....? Absurd. Ma kunagi üritasin ka nõu anda, aga no parem mitte... Tahad head, saad vastu pead
C
caff  /   13:41, 26. apr 2017
kiirabis insulti ei ravita. Insulti saab üldse väga harva ravida ja sedagi siis kui kiiresti abi kutsutakse. Kiirabi võib haige ainult intensiivi toimetada. Praegu pole arstidele midagi ette heita, sest abi kutsuti ilmselt alles teisel või kolmandal päeval.
O
OL  /   13:43, 26. apr 2017
häbi Õhtulehele, et niimoodi meie arste mustate
W
wana  /   20:11, 26. apr 2017
Mul on EMO-ga siiani head kogemused, aga kiirabi osas... väga väga halvad.
Tõesti ei tea, kas saatus otsustas minu perega halba nalja teha.
Hooldasin oma vanemaid ja mõlemi puhul oli lugu järgmine: emal, puhaku ta rahus, oli kaks insulti ja väljakutsutsutud kiirabibrigaad püüdis mõlemil juhul kõigiti tema haiglasse toimetamist vältida, kuigi insuldi sümptomid olid ilmsed. Suure sõjaga õnnestus, haiglasse saabudes läks kohe intensiivi.
Ka kadunud isa puhul oli kaks juhtumit. Esimesel korral vanainimene, kes niigi põdes parkinsoni ja dementsust, läks päris segi, ei orienteerinud ei ajas ega kohas, ei tundnud kedagi ära. Kiirabi arvas,et annab talle aspiriini!!! Suure surmaga, sai siis surutud kiirabi auto peale, pidin peaagu neil näod üles taguma, sry! Isa oli 3 nädalat psühhos ja praavitati seal ära, nii,et oli veel 2 aastat olemas. Aga finale ultima oli siis kui isa murdis lihtsalt reieluukaela... kiirabi arvas,et vanahärra saab küll kõndida. Lisaks sain süüdistuse,et ei taha oma isa eest hoolitseda ja , et järgmisel hommikul pean talle järgi tulema... Järgmisel hommikul helistasin: teatati, et on luumurd ja muud häda... Niiviisi siis...
Ja kõige krooniks sai ka mu kadunud kaasa insuldi: kõnehäire, tasakaaluhäired, jala järgi vedamine jne insuldi tunnused olid. Kiirabi keeldus kaasa võtmast: olevat " ajutine tasakalukaotus"... Hommikul viisin ise ta EMO-sse ja võeti kohe intensiivi...
Omaette uskumatu on see kõik, mis umbes 2 aasta jooksul toimus ca 5 aastat tagasi...
Mul on see kõik siiani südamel... Enamus arste on tublid, aga kahjuks juhtub sinna ka elukaid!!!
C
CV  /   09:13, 30. apr 2017
Ma olen oma 57 eluaasta jooksul 2x EMO poole pöördunud. Esimene kord oli mul noorena Vene ajal miniinsult - tol korral seda Tartus diagnoosida ei osatud(?), saadeti koju tagasi ja kunagi aastaid hiljem avastati selle jälg ajust. Aga see selleks, aeg oli teine. Teisel korral olid mul neerukivid, mees tõi autoga kohalikku EMOsse, sest mina oma tagasihoidlikkuses ei julgenud öösel kiirabi tülitada. Kes neid kohutavaid valusid teab, see teab... Valves olev pensionieelne arst diagnoosis kõhuviiruse, andis 2 söetabletti ja saatis koju tagasi... Mees viis mu autoga siiski Tartu EMOsse ja seal valves olnud intern(!) pani ainuüksi kõhtu katsudes juba õige diagnoosi ära ja võttis haiglasse, kus alles kolmas valuvaigistav süst asja kontrolli alla võttis. Praegu on see tookordne intern väga tuntud südamekirurg. Tuhat tänu talle!

Loe ka neid lugusid