Jaga:     
Blogid

Riik kaitseb väikeste laste emasid täpselt nii palju, et ei luba neile näkku öelda, et neid laste pärast tööle ei võeta (13)

Olen praeguseks töölt olnud eemal neli aastat. Tunnen, et vajan mingit teistmoodi sotsialiseerumist ja vestlusi täiskasvanud inimestega, mitte pargis liivakasti äärel istudes titeparve keskel hängimist.

Laste saamine on kõik jube kihvt ja tore (miinus magamata ööd, miinus eelpuberteeti põdev kolmene), aga on üks teema, mis mind viimasel ajal natuke nihelema ajab, kui ma sellele ekstra süvitsi mõtlema hakkan.

Nimelt, ma olen praeguseks hetkeks töölt eemal olnud neli aastat ja vähemalt üks selline aasta on veel ees. VÄHEMALT sellepärast, et kuigi Kauriga olin ma kodus kolm aastat, siis täitsa ausalt…selle kolmanda aasta lõpuks ma tundsin juba üsna konkreetselt, et vajan mingit teistmoodi sotsialiseerumist ja vestlusi täiskasvanud inimestega, mitte pargis liivakasti äärel istudes titeparve keskel hängimist. Piltlikult ja mitte nii piltlikult öeldes.

Ehk et ma ei suuda praegu 100% kindlalt väita, et Liliga samuti kolm aastat kodus olla jaksan, kuigi meie põhimõtted on samad nagu Kauri ajal, et kõneoskamatut last pikkadeks päevadeks võõraste keskele ei taha saata… Eks vaatame, kuidas seekord läheb.

Miks peaksin nullist alustama?

Aga töö. Veider mõelda, et mind ootavad ühel päeval ees töövestlused. Piilusin eile õhtul vargsi ühte tööportaali ja teate, ma isegi ei teaks, kust otsinguid alustad.a  Ühest küljest olen ma tööturult nii kaua eemal olnud, et peaksin justkui lati madalal hoidma. Samas ma ei tunne, et minu ainus õigus on nüüd uuesti nö nullist alustada. Laste saamine on muidugi igaühe eralõbu, aga vaevalt, et ma selle eest niisugust “karistust” väärin. Et olen otsast peale alguses tagasi. Ma tunnen hoopis, et mul pole aega olla ebakindel ja leppida millegi väga vähesega, kuigi tööle naasmise ajaks katab mind enamuse tööandjate silmis ilmselt õrn roostekiht…

Teisest küljest ma mõtlen (enda lohutamiseks ja tõsisema paanika vältimiseks), et nutikas tööandja võib-olla jagab ära, et kui inimene imikute ja väikelaste kõrvalt on suutnud koolides käia ning neid ka lõpetada, siis ju ta ikka kõige saamatum inimhing siin planeedil pole, kellest tingimata hoiduda tuleks. Nii nagu noortest emadest valdavalt ju hoidutakse? See, et ma pideva enesetäiendusega tegelenud olen, ongi vist ainus kaart, mida mul on lauale panna. Ainuke asi, millega õigustada laste saamist ja nende eest hoolitsemist. Et mingisugune sihikindlus, järjepidevus ja kohusetunne on ikkagi tuvastatav. Natuke rohkem kõike eelmainitut kui puhtalt lapsehoolduspuhkus ise nõuab.

Meestel on ses suhtes jube lihtne

Saavad lapsi kuitahes palju – järjest või mitte järjest, vahet pole -, nende karjäär ei jää seal kõrval seisma. Samal ajal kui kaks last järjest saanud noor ema kuuleb oma edasistel tööotsingutel vähemalt mõnda aega ainult seda häält, teate küll, kui uksi üritatakse hästi vaikselt kinni panna. Mõni kriuksatab natuke, mõnel käib enne sulgumist vaikne lukustumise klõps…

Eriti mitmed tööandjad ei ütle konkreetselt, et sorri, me ei taha sind vot just sellepärast. Seadus ka natuke nagu keelab sellist käitumist, aga see on tegelikult suhteliselt by default hoiak igal pool. Et väikeste laste emadega kaasneb ridamisi lisaprobleeme – milleks MEILE seda vaja, las läheb mujale. No ja riik saabki väikeste laste emasid kaitsta täpselt nii palju, et ei luba neil näkku öelda, mille pärast neid tööle ei võeta – ühegi tööandja selleteemalist hoiakut ükski seadus päris kindlasti ei muuda.

Meestelt laste olemasolu töövestlusel vist ei küsita? Või kui see CV-s kirjas peaks olema või vestlusel jutuks tulema, siis keegi sellest välja eriti ei tee. Kui üldse midagi, siis pannakse kõrva taha, et ahah, pereinimene – järelikult stabiilne töötaja. Aga kui mina enda CV-le lapsed märgin, siis see on põhimõtteliselt mu enda võimaluste saboteerimine. Sest nagu öeldud – tööandjate silmis on väikeste laste emad kõik üksikvanemad ja laste haigestumine võrdub sellega, et 100% ainult ja ainult laste ema jääb töölt koju. Ei pruugi ju nii olla?

Kui jätta kõrvale tööturule uuesti sisenemise raskused, millega kokkupuudet ma vähemalt mingil määral eeldan, siis muus osas loodan, et kui Lilist ka ühel päeval lasteaialaps saab, on mul kodus olemisest no niiiiii kurguauguni küllalt, et kõik laabub iseenesest. Aga lihtsalt teoreetiliselt mõeldes, et kui me siia otsa nüüd kohe kolmanda lapse ka peaksime saama, siis ei jääks mul küll muud varianti kui põlve otsas mingi OÜ valmis vorpida või emakast viimane võtta ja lihtsalt sarisünnitajaks hakata. Kuidas üks inimene selles lõputute valikute meres orienteeruma peaks, ma küsin?

Loe ka https://pilleblogi.com/

9 kommentaari

I
irv  /   22:20, 16. apr 2017
Kust sa naine võtad, et meestel on lihtne? Mikko muinasjutte loed õhtuti?
E
ettevõtja  /   22:31, 16. apr 2017
soome riik maksab ettevõtjale väikealapsega töötaja puhul toetust 2500 euri.igati mõistlik.väikelastega emad pole ainult eesti riigi probleem ,vaid ka mujal riikides.
me pole kahjuks nii rikkad,et saame pidada tööl +1 töötajat,et kui jääd oma mudilastega haiguslehele....
Jah ega suurem osa ettevõtjaid titemammasi oma ridadesse ei soovi aga selles on süüdi meie maksupoliitika.Ja paraku ka töötajad ei soovi oma kõrvale titemammasi,sest ,kes kannatab haiguslehtede ajal on ikka kolleeg,kes peab vabast päevast tööle tulema.Riik võiks toetada +1 töötajat ja võtan heameelega titemammasi tööle.T.T
  /   08:16, 17. apr 2017
titemmasid ei ole kunagi nii palju toetatud kui praegu. emapalk ja isapuhkus. las oma pere ja abikaasa ka toetab. lapsed ikka rohkem isiklik ja pereasi. riik tõstku makse ja maksku aina nendele juurde. käigu veel nende eest tööl ka. iga inimene peab elus tegema valikuid ja vastutama. tööle minnakse tööd tegema, mitte igasuguseid eritingimusi nõudma ja aina lõputult vinguma, teised tehku nende eest tööd. kas see on mingi täiskasvanud inimese ja lapsevanema jutt. lumehelbekeste kasvatajad.
M
mind huvitab  /   23:14, 16. apr 2017
kas Eesti on sotsiaalne riik?
A
Ann  /   06:12, 17. apr 2017
Artikli autor võiks aru saada, et tööandjate tõrjuv suhtumine väikelaste emadesse on nendesamade emade endi põhjustatud. Mitte ainult laste haigused pole need, mis väikelapse ema ebameeldivaks kolleegiks teevad, vaid ka pidev oma õiguste nõudmine: vaja lasteada lapsele järgi minna, vaja arsti juurde minna, vaja logopeedile minna, vaja lasteaia rohketel üritustel/koosolekutel käia, vaja lapsepäevad välja võtta. Lisaks õigus valida puhkus omale sobival ajal. Siis need lastetud või suuremate laste vanemad on nagu karjapoisid, kes kohale vilistatakse, kui emal jälle lapsega kusagile vaja minna on. Tänan, ei soovi töötada koos väikelaste emaga!
T
Tark ülemus...  /   08:51, 17. apr 2017
... võtab tööle erinevas eas naisi, nii noori kui pensionieelikuid. Olen ise töötanud 40 aastat ühes asutuses ja näinud, kuidas selline multivanuseline kollektiiv töötab. Nimelt eakamad naised, kel lastega enam muresid pole, asendavad ära kõikide noorte emade sunnitud puudumised. Eriti siis, kui neil endil noorena oli samuti abi käeulatuses olnud. Mõningat nurinat võib oodata ainult verinoorte vallaliste poolt. Aga just seda kontingenti näikse meil eelistatavat. Ja 50+ naisi meil ju ka ei taheta.
5
50+ naine  /   09:00, 17. apr 2017
mind küll tahetakse. aga oma puhkepäevast puudujaid asendama ma nõus ei ole.
N
n50+  /   10:08, 17. apr 2017
Olin peale koondamist 2+ aastat tööotsija ja no ei tahetud ikka küll. Kandideerisin kohale, mille nõudmised kattusid 100 % minu eelneva töökogemusega. Tegelikult oli nõudmisest oskusi mul rohkemgi. Vastuses seisis, et minu oskused ei vasta kuulutuses esitatud nõuetele. Seega oligi põhjuseks 50+
.
.  /   08:22, 17. apr 2017
tibi, ei olegi veel tööd otsima hakanud, vahid vaid kuulutusi ja kujutad ette. milleks sa lahmid juba, kui sulle veel keegi ära öelnud ei ole.
V
Veera   /   08:26, 17. apr 2017
No ei ole võimalik inimese eest kõik ära teha. Jutust tuleb välja, et emad tuleb rääkima ka õpetada. No ei ole tänasel päeval teistmoodi kui varemalt olnud, ei ole. Niipalju muidugi on, et täna saab kodus olla muretult, emapalk jookseb,ei pea praekartuleid sööma. Aga kogu aeg üks viuviu käib. Nagu lastesaamine oleks mingi eriline saavutus. Huvitav, kuidas me siiani eksisteerinud oleme? Mul pole elus olnud viitsimist kolm aastat kodus passida. Selleks peab ikka viuviu tahtejõud olema.
L
Liisu  /   08:43, 17. apr 2017
Mu tookaaslane on meesterahvas ja kui naisel tal 1,5 puhkus läbi. Siis polnud vist terve aasta vähemalt ühtegi kuud kus ta terve kuu oleks järjest tööl olnud. Koguaeg oli laps haige. Pidevalt läks varem ära, et lapsele varem järgi saaks minna jne. Kannatasin ära, oli raske, aga sain hakkama. Nüüd kui ma ise jäin lapsega koju, siis oli see meesterahvas tööl kõige suurem kisaja Pole mõtet mind tagasi võtta, nagunii istun koguaeg haige lapsega kodus. Inimestel ikka väike mälu kahjuks.
  /   08:52, 17. apr 2017
Esiteks CV-sse kirjutatakse oma tööalane kokkuvõte, mitte laste olemasolu, mehe armukeste arv ja mida te eile lõunaks sõite. Teiseks tööle saades tehakse tööd, mitte ei käida tööajast lastega aega viitmas ja endale kaastöötajate arvelt mingeid õigusi nõudmas. Lapsel on olemas ka isa ja vajadusel saab palgata lapsehoidja. Ei pea pidevalt ema kõiki kohustusi enda peale võtma. Kolmandaks maksab normaalne tööandja sellist palka, millest saab lapsehoidjat lubada. Kui maksta ei raatsi, siis tuleb kahjuks arvestada, et pool tööaega lähebki lapse haiguste jms lahendamiseks. Probleem on selles, et tööandjad tahavad ainult varianti number kaks ilma igasuguse omapoolse panuseta. Aga vot nii ei saa.
T
töötav väike lapsi kasvatav ema  /   16:26, 17. juuli 2017
Ei saa lihtsalt aru, kuidas inimesed suudavad elada vaid iseenda egoistlikus mullis. Kas tõesti ei suuda näha kaugemale kui tänane päev. Tõiesti õige oli eelkõneleja jutt, et kõik need naised, kel lapsed suured on, kasutasid suurima rõõmuga omalajal sama erikohtlemist ja siis pidi keegi teine kannatama tema lapse haiguspäevade koormust jne. Need lastetud naised, kes ei ole veel lapsi saanud- tuleb ka teie aeg, kus vajate n.ö erikohtlemist. Naised kes jäävadki lastetuks hakkavad seevastu meie laste maksudest pensioni saama. Kui me kõik lastetuks jääksime ei kannaks meie vananedes riik pensioni maksmist välja. Seega need noored, kel ei ole või ei saagi olema lapsi, peategi taluma väike last kasvatavate ja töötavate emade n.ö privileege, mitte halvustama ega siunama. Proovige kõigepealt järele, kuidas oleks last saada, kasvatada ja teha selle kõrvalt kogu muu vajalik. Lõpetuseks tahaks nendele siunajatele öelda, et emadus on põhjusega kaitstud kõrgemalt, kui ainult Eesti seadusandlus ja minu arust igati õigustatud teema tõstatus tänasel ajahetkel.

Loe ka neid lugusid