Jaga:     
Blogid

Olen märkamatult saanud üheks neist emadest, keda vanasti kritiseerisin

Ma ei vaata enam viltu ühegi titemammi sassis peale, lapse mustale pluusile või millele iganes – kõigil ja kõigel on omad põhjused.

No ei ole blogimise tuuri peal olnud ja ma ei teagi, miks. Pea on nii laiali ja mingi kevade õndsus on sisse tulnud – hullult on energiat, mille ma tervenisti Johaniga tegelemisse panen. Mul on peaaegu et ükskõik kõigest muust, mul on Johan ja ta on nii asjalik ning mida rohkem kasvab, seda rohkem tahab maailma avastada, mida mina ka talle võimaldada üritan.

8 kuud (ja rohkem) on nii kiiresti läinud – imestan, et ta on järsku asjapulk ja ongi see BEEBI beebiiga möödas. Ah, et nii lihtne see oligi? Hahaa! Olgu, muidugi oli keeruline, aga kui see märkamatult läbi saab, siis mõtlen, et jeerum, pole probleemi, elasin üle, võin uuesti kõike teha. Sama nagu sünnitusega – sellel ajal on tunne, et mitte iial ja peale seda saad aru, et ahah, elasin üle, võin vabalt uuesti teha.

Ok, päris nii ei ole ka, et mul kõigest muust ükskõik, peale Jontsi. Mul on tahe igasuguseid asju ette võtta, aga igatahes tegutseda, mitte vegeteerida. Nüüd, kui Johan on suurem, tekib vabanemise tunne, et ei tea, kuhu jookseks. Tegelikult seda tunnet ei ole, et oh, ruttu endise elu juurde tagasi, pigem vastupidi, tahe tegutseda tuleviku nimel on kordades suurem kui enne. Mingi… no, ei tea, mis tunne on! Äge tunne! Selline võimas tunne hakkab tulema, et oh, mul on laps ja ta on õnnelik ning mina olen ka veel elus ehk siis olen võimas naine. Ja nüüd võiks veel seda teha! Next, please! 

Eks selle titendusega on üks asi küll tulnud, mida paljud ka ennustasid – endised sõbrad jäävad kaugeks – ju nad ei vaimustu minu elust ega peagi, mina ka enne lapse saamist seda asja ei mõistnud. Nende jaoks olen tõenäoliselt lihtsalt titemammi, kellel on koguaeg tegemist, veini enam ei kaani ja mingit põnevat actionit ei toimu. Niisiis, off you go, Lilli. Aga ega midagi, kui nii, siis nii.

Pealegi, vaikselt tekivad uued sõbrad ja tuttavad, kes seda külge paremini mõistavad, sest neil on ka hetkel titendus käsil. Ja nii ma olengi märkamatult üks nendest emadest, keda ma vanasti kritiseerisin. Nagu öeldakse, ära enne kritiseeri, kuni oled nende kingades käinud, et mõista ja just seda ma nüüd teengi. Kriitika osas olen ma kõvasti arenenud, ma ei vaata viltu enam ühegi titemammi sassis peale, lapse mustale pluusile või midagi iganes – kõigil on omad põhjused ja krt, lapsevanem olla ongi raske! Nii et minu mokk on maas ja olen kaost nautima õppinud.

Muide, rääkisin mingi aeg tagasi, et Johan möllas ühes mängutoas olles väga pikalt kööginurgas ja mida üks hea ema selle peale teeb – ostsin oma poisile mänguköögi. Ei ostnud uut, vaid kasutatud, kaasa tuli hunnik igasuguseid toiduaineid, ainus, mis mul puudu, on pannid/potid, mida tahaksin vist metallist. Vanasti olin mingisugusel iganenud automaatsel arvamusel, et mänguköögid on plikade teema, aga äkki Johan on järgmine Gordon Ramsay, plikade teema, my a**. Igatahes, see köök on hitt! Samasuguse innuga sorteerib ahjus oma asju või kolistab kraanikausis, nagu seal mängutoaski. Oleks tore olnud puust mänguköök, sest need on nunnumad, aga ostsin lihtsama plastikust ja pole üldse midagi hullu.

Ja siis ma olen talle juba jalatseid ostnud, kuigi ta veel ei kõnni, aga varsti-varsti. Ma ei ole see ema, kes moepärast beebile jalatseid jalga paneb, sest ebamugavad tunduvad. Alles nüüd olen pannud ja nii lahe on vaadata, nagu mingi suur, asjalik kutt – kuidas minul selline laps on?

Sorteerisin telefonis vanu pilte vahepeal, kuna vahetasin finally telefoni välja – no oli ka aeg, midagi enam ei funganud, igatahes, vaatasin mingeid rasedapilte, Pelgupilte jne see jada – nii suvaliselt tehtud pildid ja nii lahe oli vaadata. Kuigi ma mäletan täpselt, et piltide tegemise ajal oli tunne, et mõttetu klõpsida või iu, kui kole ma olen. Ei vaata tagantjärele enda rasedapilte absoluutselt selle pilguga, et iu, kui kole – aju võib ikka hullult trikke teha, rase ongi eriline olla!

Ühesõnaga, see postitus on eelmise postituse heietuse järg – mitte midagi asjalikku öelda ei ole, ainult seda, et ma olen kuidagi nii õnnelik ja talveunest ärganud. Ning oma pere suurim fänn, nagu ikka. Lähen nüüd õue D-vitamiini laksu saama. Koos Jontskariga.

Loe ka https://filtrita.wordpress.com

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid