Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Ema: "Minu eesmärk on kasvatada üles inimene, kes on valmis peale keskkooli lõppu iseseisev olema." (1)

Loodan siiralt, et minu laps kasvab inimeseks, kes leiab oma tee ja rändab maailmas ringi kasvõi juhutöid tehes, mitte minu ja Mehe kulul lõbutsedes. Minu eesmärk on temast kasvatada iseseisev inimene, kes on valmis peale keskkooli lõppu iseseisvale elule minema, kes ei karda tööd ja kelle jaoks töö ei ole häbiväärne. Loodan, et see mul ka õnnestub.

Esmaspäeval ema juures maal käies oli tal meie abi vaja. Nimelt laduda puukuuri ära suur puuriit, et siis saaks värskelt lõhutud puud kenasti riita laduda. Ega siis jäänudki muud üle kui Mehe ja emaga muudkui tiirutasime ja Piiga istus meie juures liivahunnikus ning askeldas oma asju. Korraga nõudis Piiga aga oma osa tööst. Andsin talle siis väikeseid ja kergeid oksakesi puukuuri kandmiseks. Peaaegu kolmesed aga ei ole suuremat sorti järjepidevad inimesed ning seega tüdines ta ära nii peale 1kümenenda oksa puukuuri tassimist ja naases liivakookide maailma.

4-5aastaselt tööle

Hiljem arutasime Mehega, et mis vanuses meid reaalselt tööle pandi? Ma ei oska täpselt öelda, kas olin 4-5 aastat vana kui tuli suhkrupeeti minna ülesse võtma. Toona oli selline kord, et iga pere või siis kolhoosi seltskond pidi suhkrupeeti üles võtma ja pääsu ei olnud. Hiljem oli tavaline, et tuli rohimas käia oma pere peenramaal, korjata marju jms. Mees mäletas samuti suhkrupeedi korjamist ning muid töid, mis teha tuli talus.

Nüüd aga võib igalt poolt lugeda, et tänapäeva noored ehk siis meist hilisem generatsioon ei taha tööd teha, kuna nad ei taha „end kurnata“ selle tööga, mis nende vanematel hinge sees hoiab. Aga süüa tahavad ikka ja riideid ja igasugu tehnikavidinaid? Kelle kulul? Ikka selle vaese lapsevanema kulul, kes siis teeb tööd, et lapsele kõike võimaldada. Nii populaarne värk on end avastama minna ja siis samal ajal oodata, et vanemad papiga varustavad. Ma pean tunnistama, et ma ei mõista sellist asja. Nii kui ülikooli läksin, läksin ka tööle. Ema-isa aitasid võimaluse piires, aga üpriski kiiresti olid mul juba endal jalad all ja ma olin reaalselt õnnelik, et olen iseseisev mitte ülalpeetav. Ma sain end rahulikult avastada ka tööd tehes.

Tänapäeval vist tähendab enda avastamine seda, et passitakse kodus teleka ees, samal ajal kui emme ikka veel supikulpi liigutab ja toidab. Ausõna, minge avastage end kasvõi järgmised 25 aastat, aga seda oma enda kulu ja kirjadega. Said täisealiseks seega koli oma elu peale. Ma siiralt palvetan, et suudan Piigast kasvatada normaalse inimese, kes õpib teismelisena hiljemalt aru saama, et tööd tuleb teha ja töö on au sees. Keegi ei käsi kellelgi enam rabada. Me ei ela kiviajal või ei pea ise endale riideid selga õmblema. Veel vähem on meil vaja endale elamiseks ise maju kokku klopsida suguvõsa abiga. Tänapäeva ühiskond on nii mugav ja igasugu tehnikavidinaid täis, et isegi põllumehel on töö lihtsam kui näiteks 100 aastat tagasi.

Koristajaks

Minu esimene töökoht oli koristaja. Olin toona alaealine, ca 16-aastane ning võtsin suveks pakkumise vastu. Ülikooli minnes olin müüja ja tööpäevade pikkus oli 8-16 tundi. Läksin peale kooli tööle ja siis öösel õppisin, et hommikul kooli minna ja õhtu tööle. Käisin nädalavahetustel tööl ja see oli loomulik elu osa. Ma ei pidanud vajalikuks öelda, et see on suur töörabamine. Oli lihtsalt vaja tööd teha.

Omaette teema on aga inimeste suhtumine teenindavasse personali. Uskumatu, millised mölakad võivad olla inimesed, kes on oma karjääri alustanud teistmoodi, näiteks kohe läinud erialasele tööle. Siiani ei lähe mul meelest, kui mulle käratas üks klient, et minust ei saagi midagi muud kui vaid üks haletsusväärne müüja. Ta ei olnud rahul pika järjekorraga, aga ei olnud midagi parata. Oli too pood selle naabruskonna ainus ja järjekorrad olid igapäevased, hoolimata sellest, et mõlemad kassad töötasid täie auruga.

Loodan siiralt, et minu laps kasvab inimeseks, kes avastab end ja leiab oma tee ja rändab maailmas ringi ja seda kõike kasvõi juhutöid tehes, mitte minu ja Mehe kulul lõbutsedes. Minu eesmärk on temast kasvatada iseseisev inimene, kes on valmis peale keskkooli lõppu iseseisvale elule minema, kes ei karda tööd ja kelle jaoks töö ei ole häbiväärne. Loodan, et see mul ka õnnestub.

Ema juures käimise ilusaim osa oli aga see, kui leidsin puuriida seest lepatriinu. Arvasin, et ta on surnud, aga tahtsin, et Piiga seda ilusat putukat näeb. Panin selle talle peopessa ning ema ütles, et lepatriinu magab. Piiga kandis lepatriinut hellalt oma peo sees ning käskis kõigil tasa olla, et lepatriinu tududa saaks. Korraga aga võttis see minu poolt surnuks tunnistatud putukas endale jalad alla. Ema võttis Piiga sülle ning koos panid nad lepatriinu õunapuu oksale päikese kätte mõnulema.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 10k), lisaks neile veel deegud, kassid Caesar ja George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

1 kommentaar

A
Arvamus  /   09:38, 17. apr 2017
Enamus vanematel on eesmärk lapsi kasvatada normaalseteks iseseivateks inimesteks, aga siin tuleb AGA. Sõltub, milliseid sõpru ta omale leiab, sest puberteedieas kipub sõprade arvamus tähtsam olema kui vanemate oma. Tihtipeale võivad kõiksugused jamad sel viisil hakatagi algama ja lõppude lõpuks leiad end kirjutamas vanglaametnikule, et lühiajalisele kokkusaamisele aeg leida. Edu Sulle lootuses, et Sinu lapsest pigem seadusekuulekas inimene saaks!

Loe ka neid lugusid