Jaga:     
Pere | Emale

Miks emadus meid nõrganärviliseks teeb?

Pärast lapse sündi käib nagu plõks ära, tunnistavad emad. Ühtäkki tükivad vähimagi asja peale pisarad silma ja emotsionaalne valulävi kahaneb kolinal. Kuidas nende muutustega toime tulla?

Ilmselt on enamik meist kuulnud seletamatust kurvameelsusest ja härdusest ehk babyblues’ist, mis tabab naisi pärast sünnitust. Samuti sünnitusjärgsest depressioonist, kui ärevus, masendus ja väsimus ei lase eluga hästi toime tulla. Esimene möödub mõne päeva või nädalaga ise, teine kipub kestma kuid ja sel puhul tuleks kindlasti abi otsida psühholoogilt – ravi on olemas. Mida aga hakata peale ülitundlikkusega, mis on laste sünniga platsi sisse võtnud ega kavatsegi enam kuhugi kaduda?

Kaasaelamise fenomen

Freia (3,5) ja Darioni (7 k) ema Elen (29) arutleb: “Peaksin olema justkui tugeva närvikavaga inimene tänu oma meditsiinilisele haridusele. Kuid tundub, et laste sünd muutis mind ikka palju emotsionaalsemaks ja pani igasuguseid olukordi vaatama teise pilguga.”

Elen arvab, et see on mingi kaasaelamise või samastumise fenomen, mis pärast laste sündi tekib. Kui varem suutis ta saateid ja filme vaadata distantsilt, siis enam ei tule sellest midagi välja. “Kõik laste haigu­sed või mured – kas kuskilt kuuldud või telerist nähtud – teevad mind mõtlikuks, pisar tuleb silma. Arutlen nähtut ema, õe või mehega, sest olen vahel täiesti rööpast väljas – näiteks “Jõulutunnelit” ja “Inglite aega” telerist vaadata oli väga raske. Tahaks kuidagi kaasa aidata, head teha. Kui võimalik, proovin annetada raha või asju,” kirjeldab ta.

Pärast laste sündi suureneb võime kaasa elada ja teistega samastuda.

Kuuldes laste kohta traagilist uudist või lugedes mõne lapse raskest haigusest tema ema blogist, läheb Elen tahtmatult kohe teemas­se sisse: mõtleb, mida tunnevad selle lapse lähedased, kuidas lapsel läheb... Ning hoiab siiralt pöialt, et asjad liiguksid paremuse poole.

Draamafilmidki poevad nüüd rohkem hinge. Isegi liiga. Just hiljuti näidati taas telerist “Titanicut”, mida Elen on korduvalt näinud, kuid istus ikka justkui naelutatult ekraani ees – ja pisarad voolasid. “Teleri eest minema kihutas mind lõpuks stseen, kus näidati surnukehi vees, ka imikuid ja lapsi. Olgugi et see on vaid film, aga ikkagi talumatu vaatepilt!”

Kuuldused väga headest või, vastupidi, halbadest suhetest ema-isa ja laste vahel mõnes peres teevad naisel samuti meele härdaks ja panevad automaatselt mõtlema enda perele ja suhetele. Mõnikord tekib sellest konstruktiivne jutuajamine mehega laste kasvatamise teemal: mida ja millal lastele süüa anda, millal õpetada mõnda oskust, millal peaks lapsega rohkem tegelema. “See võib lõppeda olukorraga, kus minul on silmad märjad, sest pelgan, et ei ole oma lapsi õigesti kasvatanud.”

Muidugi väljendub Eleni tundlikkus kõiges, mis oma lastega seotud. Ta toob näite: “Kui mind või minu lapsi kritiseeritakse, antakse hinnang või isegi heatahtlik soovitus, muutun kohe emotsionaalseks ja kaitsvaks. Vahel mõtlen veel õhtul voodis öeldu üle järele ja nutt tuleb peale – kuidas ma küll niimoodi sain reageerida!”

Artikkel ilmus ajakirjas Pere ja Kodu

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid