Jaga:     
Pere | Lapsevanemaks oleku kunst

"Tunnistan ausalt: mina olen oma laste peale vihastanud ja häält tõstnud." (2)

Piiride seadmine on üks tulisemaid vanemluse teemasid, mis puudutab meis õrnu kohti. Kui kusagil saab midagi valesti teha, siis just nendel nähtamatutel piiridel.

Hiljuti osalesin ühel piiriteemalisel loengul, kus kõik, mis räägiti, oli sulatõsi – ometi tekkis tahtmine ennast kaitsta ja käed rinnal vaheliti panna. Kes meist tahaks end süüdi tunda?

Loengupidaja, kes seda aimas, rääkis oma paarikümnele kuulajale “nendest teistest”, kes oskamatusest piire tõmmata oma laste peale karjuvad. Kes ähvardavad lapse mängu­­asjad prügikotti lükata ja minema visata või ütlevad, et kui sa oma venna peksmist ei lõpeta, saad laksu. Ja-jaa, seda teevad muidugi “need teised”!

Kas tõesti? Tunnistan ausalt: mina olen oma laste peale vihastanud ja häält tõstnud. Olen ka ähvardanud lelusid ära visata, kui asjad ei hakka liikuma sellises järjekorras ja kiirusel, nagu ma tahan. Nimekiri on pikem, aga see pole asi, millega uhkustada. See on alandlikkus tunnistada, et ma olen inimene ja olen vanemana kogenud valulikult omaenda piiratust.

Eelnevaga ei taha ma välja vabandada mittetoimivaid käitumisvõtteid, vaid sind toetada – laste kasvatamisel on eksimine vältimatu. Täpselt samamoodi, nagu vead on osa elust ja õppimisest. Kui julged vigu teha ja neid tunnistada, saavad su lapsed signaali, et nemadki ei pea olema täiuslikud.

Füüsilised ja isiklikud piirid

Aga piiride juurde! Muidugi oled kuulnud, et piirid (ka rutiinid, raamid) on vajalikud selleks, et luua lapsele kasvuks turvaline keskkond. Et piirid toimiks, peavad need olema selged ja eakohased – lapse kasvades on mõistlik neid avardada.

Oma piire õpime tundma siis, kui teised neist üle astuvad.

Soovitan juba lasteaiaealisele piire tutvustada. Füüsiliseks piiriks on igaühe keha ja kellelgi pole õigust sellest piirist loata üle tulla. Näiteks ei tohi last kõdistada, kui ta seda ei taha; sundida teda vastumeelselt kallistama või musitama; suruda talle sööki sisse. Mõistagi on privaatsed kehaosad lapse isiklik tsoon. Lasteaialapsed on üksteise kehade suhtes uudis­himulikud, mis on täiesti normaalne. Samas võib see mõnes lapses tekitada suurt ebamugavust, kui ta ei tea, et ta võib teise huvile ka ei öelda.

Keerulisem on isiklike piiridega, mis on meie sees peidus ja muutuvad seoses tujude, inimeste ja olukordadega. Neid õpime tundma katse-eksituse meetodil, nagu Jesper Juul oma raamatus “Minu piirid – sinu piirid” ütleb. Oma piire õpime tundma siis, kui teised neist üle astuvad, ja teised meie omi, kui neile otsa komistavad. Lihtsustatult öeldes: piirid on meie võime öelda jah ja ei. Jah sellele, mis meeldib, ning ka iseendale. Ei sellele, mis sulle ei sobi, ja teistele, kui sedasi tunned. Mõnikord ei märka me oma ei-d või märkame liiga hilja. Mõnikord tunneme end liiga süüdi, et öelda ei, isegi kui tahaksime. Eriti oma lastele, kelle ees võime tunda end süüdi liigse töötamise ja eemaloleku pärast. Ometi seda saab ja tuleb õppida.

Kust läheb sinu piir?

Usun, et ma ei eksi, kui ütlen, et piiride tõmbamisena peame enamasti silmas seda, kuidas võimatult käituvaid lapsi ohjeldada ja paremini käituma sundida. Näiteks lööb laps sind jalaga. Mida sa teed? Vererõhk on laes, ta ei pea sinust üldse lugu!

Kui oleksid prantslane, siis ilmselt annaksid talle laksu. Kui oleksid jaapanlane, siis kannataksid ja ootaksid, kuni laps saab kolmeaastaseks, et siis kasvatustööga alustada. Kuna sa oled eestlane, kes ei taha oma esivanemate mustreid korrata, siis tunned abitust. Vastu lüüa ei taha ja sõnad näikse­ ­jäävat jõuetuks.

Võti on peidus ikkagi sinu sees. Ütle ausalt: kas see on okei, kui laps sind jalaga lööb? Kas sind võib lüüa? (Äkki sind taotakse iga päev, näiteks vaimselt, ja sa ei tee seda märkamagi?) Mis iganes on olnud sinu hoiak enda suhtes siiani, alati on sul võimalik otsustada, kuidas sa tahad, et laps sinuga käituks. Sisemine otsus aitab sul endale kindlaks jääda, see kajastub sinu hääles ja kehahoiakus, kui sa nüüd ütled: “Ma ei luba ennast lüüa!”

Kes on oma sõnumis kindel, ei pea seda raiuma ega tõestama ega selle nimel võitlema. Ta võib seda öelda rahulikult ja sõbralikult, kui ta ise teab, et see on tõesti nii. On ekslik arvata, et lapsed ründavad vanemaid selleks, et ohjad enda kätte võtta. Nad otsivad tegelikult vanemat, keda saab usaldada ja kellel on selged piirid. Kui sina austad ennast ja oma piire, on laps vaba iseendaga tutvuma.

Konfliktist kontaktini

Ma ei anna sulle tööriistu, sest piirid on enamat kui õpitud käitumine. Lapsed otsivad piire siis, kui suhe vanemaga on ebakindel, kui vanem ei väljenda end peaaegu kunagi isiklikult, vaid jääb ebamääraseks ja pidetuks. Kui hakata sel moel oma vanemat (loe: ehedat ja tunnetega inimest) otsivale lapsele masinlikult ta tundeid tagasi peegeldama või loengust õpitud lauseid kasutama, mõjub see hirmutavalt.

Unusta õpitud laused, ole ehe ja jaga ennast!

Räägin hoopis inimlikkusest ja iseendaks olemisest – selleks, et piirid saaksid täita oma tõelist rolli, olla kohtumise ja kontakti kohaks, mitte eraldavaks müüriks. Mida ma silmas pean? Seda, et kui sa tunned viha, siis sa vihastadki. Selleks ei pea last alandama, süüdistama ega halbade sõnadega üle valama. Oled lihtsalt vihane. Sa võid olla ka kurb, pettunud, kärsitu, tüdinud – tead ju küll, terve see palett tundeid, mis teevad sinust inimese.

Kui sinu reaktsioon oli ülekohtune, kui tunned end pärast halvasti ja süüdi, siis tunnista seda. Mina olen öelnud: “Tead, see, et ma su peale karjusin, oli vale. Näed, emme ka ei oska alati hästi käituda, anna andeks! Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Olen väsinud ja vihane, aga see pole sinu süü.”

Soov, julgus ja oskus võtta vastutus oma tunnete ja reaktsioonide eest loob tingimused usalduseks, õppimiseks ja kontaktiks oma lapsega. Nüüd saab temagi sulle avatult läheneda ja rääkida, mis talle muret ja pinget põhjustas. Need on liigutavad hetked, milles on mõistmine ja aktsepteerimine: ma näen sind ja kuulen sind. See õpetab teineteist päriselt tundma ja ka hoidma.

Parim piiride retsept: unusta õpitud laused, ole ehe ja jaga ennast. Mida paremini sa oma piire­ tunned ja mida isiklikumalt oskad neid väljendada, seda mõnusamad on suhted.

Lugu ilmus ajakirjas Pere ja Kodu

2 kommentaari

Ka mina olen.  /   10:54, 9. apr 2017
Kujutate ette, veab ga oma joomakaaslasi koju ja kergete elukommetega naisi. Ise juba kuuekümne aastne.
E
Eks neid konflikte ja tülisid tuleb elus ikka ette!  /   07:42, 10. apr 2017
Eks neid konflikte tuleb elus ikka ette.Meie pereliikmetel on selline lugu.Kui kellelegi on elu jooksul midagi ebameeldivat tehtud,siis keegi andestada ei taha ja oma vigu ei julge keegi üles tunnistada.Kunagi 20.detsembril reede õhtul 2002.aastal oli ju selline kokkulepe,et ei soovi mitte kellelegi halba saatust ega karmi tulevikku.Kui päris aus olla,siis see lubadus on rikutud.Viimastel aastatel panin ma tähele,kuidas minusse kui täiskasvanud lapsesse on suhtutud.Oli 2013.aasta 17.mai reede õhtu,kell oli 17:27.Siis ema ütles mulle vihaselt nii:"Miks sa krahmad toitu endale ette,sind hakatakse imalikult vaatama".Siis kui oli aasta 2009.aprillikuu üks neljapäev,ema ütles nii: " Kurat kus ma võtan selle 170 000 tuhat krooni".Ta ajas selle viha kõik minu kaela,kuna meil oli kasko kindlustus autol juba olemas.Mäletan seda kui oli 2014,aasta tulin linnast maale tagasi.Kasuisa ütles emale nii.See oli 7.detsember pühapäev."Alati kui ta linnast tagasi tuleb,keerab ta õhtused ajad"perse".Kell oli 21:17.Oli esmaspäev samal aastal 3.november,siis kell oli 21:17.kasuisa ütles suures toas nii:"See võiks üldse oma näo ära keerata".Tänavu aasta reedeööl vastu laupäeva südaööd ehk siis 10. ja 11.veebruari kuupäeva vahel 2017.Ütles ema enne uinumist kasuisale nii: kell oli 00:18-00:44 vahel 2017." Eh,tundub et see vist küll normaalset meest ei leia".Juhtusin siin hiljti kuulma,et minust tahetakse vabaneda.Küll ma järgmisel kuul lähen oma eluga edasi.Ega tegelikult ei ole see argipäev ka enam selline,mis ta olnud oleks.Minu kuuldes öeldi mulle halvasti"Oli reede 31.märts 2017 kell oli 14:49.Küll sellel eidel on kõnnak nii halb ja nahk on kahvatu.Oli 2014.aasta 17.detsember kolmapäev.Kell võis olla 12:40-13.29 vahel.öeldi nii"Tal võikski terve elu raskeks minna".Ei ole ta nii hull midagi,nad jäid mulle vahele ja said omad vitsad solvamise eest kätte.Meile öeldi väga selgelt: Kes teisi solvavad ja kiusavad,neid ootab väga karm ja raske argipäev.Kuidas nüüd selle peale öeldaksegi!" Igal oinal on oma mihklipäev".

Loe ka neid lugusid