Jaga:     
Uudised

Merle Liivak: "Olin sügavas hämmingus, et lapsed ei peljanud oma kunagist lemmikut süüa." (3)

Meie pere lemmikkukest sai aga peagi riiukukk, kes terroriseeris kõigepealt mind, siis Jussi. Ühel päeval ründas ta meie kaheaastast tütart ja siis kõmistas mu kaasa: “Nüüd saadan ta loojakarja!” Poole tunni pärast oligi kukega kõik ja kukest sai kukesupp.

Mäletan seda hetke nagu filmistseeni, kui astusin kööki ja laste lõuad tilkusid lustlikult supileemest. Olin sügavas hämmingus, et nad ei peljanud oma kunagist lemmikut süüa. Mõtlesin pärast palju sellele, kui silmakirjalik on meie, suuremate, suhtumine lihasöömisse. Me ei taha ju mõelda, milline armas loom see kunagi oli olnud. Me ei taha kohe üldse teada, kuidas käivad asjad tapamajas.

Liha, see on kena punakas või roosakas tükike moodsas pakendis. Paljud lapsed ei teagi, et sel on kunagi olnud saba ja karvad või suled.

Kõige suurem erinevus lihasöömisel vanadel aegadel ja praegu ongi minu meelest see, et iga­sugune side söödava loomaga puudub ja seepärast pole ka tänutunnet. Sööd nagu küpsist, nii palju kui jaksad. Aga see on ju kurb. Võibolla isegi ebainimlik?

Loe kolumni värskest numbrist. 

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

3 kommentaari

J
Johanna  /   14:16, 1. apr 2017
Sigudikke, vasikaid, küülikuid ja kodulinde on aastatuhandeid ikka nunnutatud ja pärast suure armastusega nahka pandud. Kas nüüd peaks teisiti olema?
Veri ja tapmine multikates igapäevane nähe. Geenide sund, söö ise või süüakse sind ennast.
L
lisaks  /   15:04, 1. apr 2017
Taimedega ju sama lugu.
M
Mati  /   15:29, 1. apr 2017
Ma ei saa taimetoitlastest aru. Kui sa kasvatad armastuse ja hoolega sibulat ja porgandit, ning ühel momendil lähed talle noaga kallale ja lihtsalt sööd ta ära. Fui kui jälk. Või lõikad aasalt nurmenuku ja pistad selle tulikuuma vette ja teed sellest lihtsalt teed ja jood selle ära. See on ikka õudne.

Loe ka neid lugusid