Jaga:     
Blogid

Mida teha pärast vanemapuhkust? Hakkasin ettevõtjaks. (1)

Kui ma oma esimese lapseootuse ajal dekreeti jäin, ei kujutanud ma eladeski ette, et kahe aasta jooksul peale sünnitust omandan ma kutsehariduse ja minust saab ettevõtja.

Ometigi juhtus just nii, et kõik läks kõige loomulikumat rada pidi. Lastega tegelemine on kuidagi minu teema olnud aegade algusest saati. Oma õed ja vend, tädide ja onu lapsed, koos sai laagris käidud ja toimetatud. Juba nooremana hoidsin kooli kõrval lapsi, sest see oli mu jaoks selline loomulik tegevus ja lapsed leppisid minuga hästi.

Kui mu oma laps hakkas pea aastaseks saama, tuli hakata valmistuma ajaks, mil emapalk otsa saab. Poja sai aastaseks juulis ning pooleteiseseks jaanuaris, ehk siis lasteaeda saamine Tallinnas ei olnud mitte ainult võimatu, vaid lausa ulmeliselt võimatu. Heal juhul oli lootus sügiseks, kui poja oli 2aastat 2kuud vana. Oma vanasse töökohta minemine oleks olnud mõttetu, sinna ei oodanud mind mitte keegi. Eesti oli just elanud üle majanduskrahhi ja töökohtadega olid lood üsna kasinad. Mulle jäi valikuks kas panna laps lastehoidu, minna ise tööle ja maksta kogu palk hoiule või olla oma lapsega kodus ja võtta mõned lapsed juurde hoida ning lasta endale selle eest palka maksta.

Enne, kui ma miskit rohkemat mõelda jõudsin, oli mul ettevõte registreeritud ja andsin lapsehoidja kutsesse pabereid sisse. Mõeldud-tehtud ja nii see minu lastehoiu äri alguse sai. See oli tore aeg, oma tõusude ja mõõnadega, kuid järgnevad kolm aastat oli just seda sorti ettevõtlus see, mis leiva lauale tõi. 

Kui ma jäin kaksikuid ootama, mõtlesin samuti, et huvitav, mis seekord võiks olla see, mis mu südame põksuma paneb? Ma tegelikult arvasin, et meie kodukese valmimine saab minu projektiks, sest (üks) laps puusal saab päris palju asju tehtud, aga nagu näha, olid saatusel teised plaanid ning kahe beebiga ei olnud see enam kuidagi tõsiselt võetav plaan.

See tuli kuidagi väga ootamatult, et ühel hetkel leidsin ennast ilumaailmast. Panin ennast kursustele kirja ja hakkasin pusima. Seekordne projekt – silmailu ehk kulmud ja ripsmed. Hetkel pingutan kõige rohkem ripsmepikendustega. Kaks kallist koolitust on kohe seljataga ja üks veel ootel. 

Kui keegi oleks mulle kolm aastat tagasi öelnud, et just see on ala, mis mul kolme aasta pärast südame põksuma paneb, oleksin ma suure tõenäosusega ta välja naernud – mina? Mul pole püsivust selliste asjadega tegeleda. Hea, et ma pole lubanud mütsi süüa, see oleks praegu paras väljakutse 

Minu uus projekt IluMari on igatahes täies hoos ning olenemata vahepealsetest trotsidest ja takistustest põksub mu süda ikka rahulolevamate klientide ja imeilusate silmade suunas! Praegu tahaksingi leida püsiva rendipinna Tallinnasse, et siis sügisel võimalikult palju tööle pühenduda.

Lastehoidmise kaart oli ka sel korral korraks laual, aga peale kolme isiklikku last - ma pole enam päris see, mis ma olin!  

Loe ka: http://maikeniblogi.ee 

1 kommentaar

T
tundub et  /   12:48, 30. märts 2017
naistel on neid va ettevõtluskutseid nagu jalaga segada, suurem osa neist ilumaailmast...

Loe ka neid lugusid