Jaga:     
Uudised

Helen Randmets: "Jõudsin end vahepeal kolmandaks lapseks välja puhata!" (4)

Värskes ajakirjas 9 Kuud arutab kolmanda poja ootel Helen Randmets (31) muu hulgas, mida tähendab uue pereliikme lisandumine erinevas vanuses lastele.

„Marlon on praegu neljane, mis on juba nii mõistlik vanus, aga vanem poiss oli ju kaheaastane, kui venna sai. Tal on minu lähedust palju vähem olnud, sest pidin paratamatult tegema ruumi ka uue lapse jaoks. Robeni tunnetuslik maailm sai toona kannatada, sest tähelepanu ja hoolitsust sai ta mingil hetkel kindlasti vähem. Marlon saab siiani rohkem nunnutamist ja tahab praegugi rohkem minuga mürada ja pusserdada.“

Naine pani tähele veel üht huvitavat asja – enne oli Roben rohkem ema küljes, aga kui Marlon sündis, tuli järsku isa pildile. „Nüüd ei olnud valikut, mina alati ei saanud tema päralt olla ja ütlesin, et mine tee issiga seda või teist.“ Sellest ajast meenub Helenile ka üks mõtlemapanev lugu. Nimelt käis ta sel ajal Robeniga võimlemas, kus poiss täiesti arusaamatu koha peal väga madalalt matile kukkus, kuid nii õnnetult, et murdis küünarvarreluu. „See situatsioon oli müstika, ma mõtlen, et see oli kuidagi seotud sellega, et ta vajas minu tähelepanu...“

Rahutus sees

Helen mäletab hästi päeva, kui ta sünnitusmajast Marloniga koju tuli ja asetas beebi tekile, kus oli maganud ka Roben. Vanem vend märkas seda kohe ja tahtis tekki ära tirida. Samal päeval sai väiksem kohe ka kummipalliga vastu pead. Nagu kogemata. „Alles neli kuud hiljem sain ma aru, et suuremal oli mingi rahutus või ärritus sees, ta oli emotsionaalsem, aga mõned kuud hiljem muutus endiseks.“

Ema küsis vanimalt pojal alles hiljuti, kas laps mäletab seda aega, aga eriti mitte. „Praegu, neljaselt ja kuueselt saavad nad küll juba hästi aru. Väiksem ootab beebit rohkem. Suuremal poisil juba on ju väike vend, eks tema võtab seda nii, et nüüd tuleb üks juurde. Väiksem aga ei tea veel täpselt, mis ees ootab. Äkki ta siis enam nii rõõmus pole, kui näeb, et ma olen hõivatum?“

Esimesed kaks aastat suhtlesid poisid omavahel vähem, ühiseid mänge oli keerulisem leida, sest väiksem kippus ikka lõhkuma. „Nüüd on see õnnis hetk käes, mida sai oodatud – neil on koos tore mängida, nad mõistavad üksteist ja neil on ühised naljad. Eks nad nüüd ka vaidlevad, aga positiivset on rohkem.“

Kurnatud organism

Tagantjärgi saab Helen aru, et kaks järjestikust last kurnasid organismi päris korralikult. Esimest poega imetas ta 10 kuud, teist aasta ja 3 kuud. „Kui Marlon lähenes aastale, hakkasid mul metsikud peavalud, keha jäi nõrgaks, olin pidevalt haige. Läksin Hiina meditsiini õpetaja Rene Bürklandi juurde, kes ütles, et ma olen ju täiesti tühi. Mõtlesin, et kukun sealsamas kokku ja hakkan nutma – sain sellest ise ka aru, kui tühi ma olen, aga et keegi selle välja ütles... Lõpetasin imetamise ja sain hakata ennast turgutama. Seni oli Marlon öösel iga kolme tunni tagant ärganud. Naise keha pidi taastuma sünnitusest kolm aastat, lugesin kuskilt. Kaks last järjest oli mul kuidagi peas kinni, aga kolmandat järjest küll enam mitte. Nüüd jõudsin end vahepeal välja puhata!“

Loe pikemalt kaanelugu ajakirjast 9 Kuud

2 kommentaari

K
Ka 2-e poja ema  /   16:39, 24. märts 2017
Kui nii armsaid poegi sünnib, siis tulebki ainult poegi saada 😊
  /   15:59, 26. märts 2017
Kes see mutt üleüldse on ja mis mõttetu sisuga artikkel. Kah üllatus, ootab kolmandat last. Mingi uudis see või?
K
kjhda  /   13:04, 27. märts 2017
Mis inimesest tohib kõneleda siis? Kas selleks peab olema näitleja, poliitik, peaminister, teadlane, vms? Miks on tavaline inimene vähem oluline ja temast ei või leheveerul midagi kirjutada? Mis on see latt, millest peab üle hüpppama, et inimesest võib kirjutada?
E
ehh  /   18:29, 29. märts 2017
võib kirjutada, aga kas pole need kirjutised muutunud mittemidagiütlevateks ja tühisteks?? oih, ma rasestusin; vau, ma olen rase!; ma sünnitan!; ma jälle rase jne jne jne.
sama, nagu "kellegi" hommikumenüü või silmameigi pliiatsi värv, heietatakse ja leierdatakse- kus on uudised??

Loe ka neid lugusid