Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Blogija: mu laps kiusab mind! (18)

Olete kindlasti poes kuulnud mõne lapse jonni või näinud stseene sellest, kuidas lapsevanem kannab hüsteerilise lapse poest välja või proovib poes põrandal kriiskavat last spagetina kokku kerida. Sellised olukorrad on minu argipäev. 

Mulle tundub, et Piiga isegi naudib vist neid olukordi, kus saab eriliselt proovile panna oma häälepaelte ulatuse, kus natukene kajab ja teha seda just sellistes kohtades, kus on talle garanteeritud maksimaalne tähelepanu.

Ma olen retsidivist

Paar päeva tagasi õppis ta ära nipi, mis on tekitanud ilmselt poolele Tartu elanikkonnale mulje, et ma olen suurim retsidivist planeedil. Asi sai alguse tegelikult süütust asjast. Nohune laps tuli viia arsti juurde kontrolli ja temalt võeti vereproov. Kui aga juhtusin sellest käest kinni võtma, mille näpust oli võetud verd, siis karjatas Piiga: ai-aa. Selle peale ma loomulikult ehmatasin ning lasin tal käest lahti. See tähendab nüüd seda, et iga kord kui ma võtan tal käest kinni või teen selle haaramisliigutuse, siis Piiga karjub täiest kõrist: „Ai-aa, lase lahti“.

Enamasti seda karjatust oma suust välja lastes, ma ei ole teda isegi puudutanud mitte. Seega võite kujutada ette, kui ladus oli mul Piigaga Lõunakeskuses käimine täna. Sinna on vist iga lapsevanema nuhtluseks monteeritud n+1 karusselli, kõlkuvat, vilkuvat, helisevat vahendit, millesse euro sisse toppides see minut aega last raputab ja siis oled rahast ilma, aga oled endale saanud ühe selliste asjade fänni.

Igatahes Lõunakeskusesse saabudes Piiga võttis endale justkui elueesmärgiks need kõik läbi ronida ning nõudis häälekalt, et teda nende masinate juurde lastaks. Selleks, et saaksin oma toimingud ja ostud lõpuni viia, pidin tal aga käest kinni haarama, mis tähendas seda, et Lõunakeskus kajas: „Ai-aa, ai-aa, ai-aa, emme lase lahti, mul on ai-aa“.

Tüütu nutikus

Nagu seda veel vähe oleks, siis sellele järgnes tige nutt, mis siis mõne pealtvaataja jaoks ilmselt tähendaski seda, et näe mis kohutav emme, murrab siin avalikkuses lapse luid. Sama taktikat kasutab ta ka meie korrusmaja koridoris, mis kajab fantastiliselt. Niigi peavad vaesed naabrid kuulma õhtuti hõikeid: „Ei taha keppi“, mis ei tähenda tegelikult mitte midagi muud kui et ta ei taha tekki, aga ei oska siiani seda sõna öelda. Ilmselt on varsti mul lastekaitsearmee uksetaga.

Kui tavaliselt tunnen ma oma lapse nutikuse ja edusammude üle heameelt, siis seekord see nutikus on muutunud nii kohutavalt tüütuks, et iga kord, kui ta karjub, et tal on valus, tahaks ma maa alla ronida. Aga aitab kurtmisest, lähen tõmban kalendris veel ühe päeva maha. Ainult 58 päeva jäänud kolmanda sünnipäevani.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 9k), lisaks neile veel deegud, isepäine kass Caesar ja kiisubeebi George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

12 kommentaari

H
Heh..  /   12:50, 26. märts 2017
Kui laps nutikas on, saab talle ju väga edukalt selgeks teha, et kui käel ikka veel ai-ai on, ei saa teda poodi kaasa võtta, kuna poes on vaja tal vahepeal ikkagi käest kinni võtta. Tuleb oodata autos või kodus niikaua kui käsi terveks saab.
Iseasi kui laps ei tahagi poodi kaasa..
T
Triin  /   22:16, 26. märts 2017
Mõte on hea, aga peaaegu kolmest ei jäta siiski autosse või koju üksi.
  /   22:33, 27. märts 2017
No siis hakata juba hommikul pihta jutuga, et peame ootama kuni issi koju tuleb, siis saab emme poes ära käia. Üsna ruttu läheb ai-ai üle;)
Ja kui poes tuleb ai, siis emme ehmub, et oi-oi, näita siia- tuleb ruttu koju minna ja homme ülehomme ikka kätt ravida hoopis. Igasugused muud põnevad käigud, mis mõtlesid ette võtta tuleb ikka edasi lükata, sest lapsel ju ai-ai, nii ei saa minna kuhugi..
;)
L
lol  /   13:47, 26. märts 2017
sitt kasvatus, sellistele ei tohiks laps teha lubada
  /   13:59, 26. märts 2017
vitsa ei oska kasutada või,kanaema?
M
milleks vits  /   08:31, 28. märts 2017
vits on üks äärmus ja kanaema teine. mõlemad on variandid saamatust rumalast lapsevanemast.
J
Juhan.  /   14:03, 26. märts 2017
Las laps teeb mis tahab peaasi et ei nuta, last pole õige karistada kui on pikki pingil, karistada ja selgeks teha kohustused tuleb kui laps on veel risti pingil.
E
ema  /   14:04, 26. märts 2017
Laps katsetab küll piire, aga enamasti käitub nii, nagu me ise talle oma eeskujuga õpetanud oleme.
Kui õpetame kärsitust ja terrorit, siis täpselt nii laps ka teeb. Lapsevanematel peab olema 1 minut aega, et lapsele rahulikult selgitada, miks midagi tehakse või ei tehta. Piisab mõnest lausest, sest pika jutu mõtet ei jõua laps haarata.
Kärsitu käratamine, kiirustav selgitus, jõuga olukorra muutmine on terror. Neid võib ju kasutada, aga laps hakkab omade vahenditega meie endi käitumist jäljendama.
Võib ka olla, et nii paljude lemmikloomadega perekonnas tunneb laps tõesti, et tähelepanust jääb väheks.
E
Ema  /   16:38, 26. märts 2017
Kui laps viskab kaubakeskuses pikali ja vingerdab või röögib, siis soovitus emale - tee sedasama, viska pikali ja karju. Laps ehmatab ära ja suure tõenäosusega on järgmine kord poes igaks juhuks väga vakka.
Jah, see nõuab enesekindlust ja ei saa kasutada rohkem kui korra, aga tasub proovida
  /   08:32, 28. märts 2017
kas räägid ikka omast kogemusest
V
Veiko   /   17:34, 26. märts 2017
Oota, kuni kolmeseks saab :D :D :D
K
Kalmer50  /   21:45, 26. märts 2017
Hea laps kasvatatakse vitsa ja prääniku abil.Aga, kas lapsevanemal on lastekasvatuse litsents?
N
njah  /   12:41, 27. märts 2017
Eks nii nagu kasvatatakse, käitub ta ka tulevikus hooldatava ja kangekaelse vanurist vanemaga....
M
mari  /   22:16, 26. märts 2017
Nii huvitav, kas uus maailm, kus pole kohta mingil karistusel, toob paremad inimesed .
C
Cj  /   11:04, 27. märts 2017
Minu kahene hakkas poes märatsema. Õnneks valitses koduses külmikus tühjus ja laps oli sellest teadlik. Kuna ma polnud nõus saia ostma, siis tige laps muudkui röökis ja viskas kõik minu valitud asjad korvist välja. Tüüpiline laste võimumäng. Ma siis ütlesin, et kui sa ära ei lõpeta, panen kõik asjad riiulile tagasi ja lähme tühja kõhuga koju. Mis te arvate, et jutt mõjub? Ma siis paningi kõik riiulisse tagasi, röökiv laps sabas. Üks hetk siis lapsele jõudiski kohale, et nüüd tuleb tühjade kätega koju minna ja tühja kõhtu kannatada. Poest väljas siis nuttes lubab, et ma enam ei jonni ja ei taha tühja kõhuga koju. Saavutatu kinnitamiseks tegin nagu sõidaks koju. Sõitsime teise poe ette ja sõidu ajal leppisime kokku, et poes ei jonni. Mul laps juba kuuene ja pole kunagi enam poes jonninud ja asju nõudma kukkunud ja sellele lapsele juba meeldib draama. Lihtsalt need draamad ei toimu kunagi poes ega ostukeskuses.
  /   13:34, 27. märts 2017
poesolijatest on kahju,kes seda ulgumist pidid taluma,ma oleks kuradit raputanud ja käega tohlaka andnud.
  /   13:32, 27. märts 2017
Püksid maha ja rihma!
L
lapsevanem  /   15:58, 27. märts 2017
Ei ole uut siin päikse all: )! See on puhtalt ealine jonn, põhjustatud lapse arengulisest tavapärast,mil leitakse ja kehtestatakse oma ego. Möödub umbes neljandaks eluaastaks. Tuleb muidugi õpetada aga liialt maha ei tasu ka tampida, muidu kasvab arg , pelglik ja alandlik tegelane. Näiteks andsin alati poes valida kahe soovitud asja vahel - õppis tegelikult ära, et ei tahagi nii väga midagi, kui ühe valikust saada võis. Näpuvaluga on nii,et see sõrm võibki olla tundlik päris tükk aega (otseselt ei ole valus aga tundlik). Tuleb ennast muidugi kehtestada, küll ta aru ,kes "boss" on, kui ikka konkreetselt asja paika paned-selleks piisab kindlast konkreetse otsustavusega öeldud lausest. Poodi kaasavõtmata jätmisega ei maksa "ähvardada"- õpib ära,et see "jama ei maksa" (sa ju ei saa teda tegelikult igakord koju jätta) Külma närvi, see aeg möödub kahjuks liigagi kiirelt!

Loe ka neid lugusid