Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Kasvatame siis ka lasteaias immuunsust

Kui viimane kord kurtsin nohu teemal ja virisesin, et minu järglane saab kenasti terveks ravituna lasteaeda viidud, kus siis järgmise viirusliku nohu või midagi muud rõõmsat koju toob, siis seekord ma sel teemal ei virise. Miks?

Sest mina otsustasin, et hakkan ka selleks emmeks, kes viib oma last lasteaeda immuunsust kasvatama. Lugesin huviga neid kommentaare, mis postitusele järgnesid. Need jagunesid kaheks ja kuna esimest osa ehk lapse kodus hoidmist olen palju kordi testinud, siis võtan eeskuju teisest seltskonnast, kes soovitas nohuse lapse ikka lasteaeda sokutada, et immuunsus paika saada.

Kevadväsimus

Nüüd ongi mu nohune lapsinimene lasteaias ja seniks kuni tal palavikku ei tule või õpetajad teda koju jätta ei palu, käib ta seal kohal nagu viis kopikat. Äkki saame esimest korda lasteaiakarjääri jooksul mõlemad Mehega terve kuu tööl käidud. Õhtuti käib sellest hoolimata meil lapse ravimine: teeme meeletus koguses auru ja määrime hustagiliga.

Mida on aga meie peres märgata, on nurga tagant välja hiiliv kevadväsimus. Kuidagi nagu ei jaksa üldse midagi teha ja kui varem olime hommikuti kraps üleval, siis nüüd lebotaksime pea terve päeva viiekesi voodis. Isegi kassidel on tekkinud kevadväsimus või meeldib neile lihtsalt meie juures voodis olla. Minul on õnnestunud jääda ka lisaks kõigele larüngiiti, mis tähendab, et olen iga mehe „unistuste“ naine: pilt on, aga häält ei ole.

Hääle puudumine ei tule just eriti kasuks, kui oled inimene, kes peab vastama vahetpidamata helisevale telefonile. Olen ju siiski harjunud päevas vähemalt kaheksa tundi rääkima ja nüüd pean olema vait. Ausõna, ma ei kujutanud ette, et vaikimine mulle sellist raskust valmistab. Uskusin sinisilmselt, et mis see paar päeva häälekadu siis ära ei ole. Kõik puhkavad rahus minu kamandamisest. Reaalsus on aga selline, et ikka proovisin vahel rääkida ja seega kõlasin eriti kohutavalt. Kuna ma iseenda rumalusest häälele puhkust andnud ei ole, siis nüüd olen täiesti hääletu, 100%. Isegi naer on mul hääletu.

Vaikus majas

Selle vaikuse taustal olen mõelnud, et lisaks sellele, et mina vaikne olen, on ka elamises palju vaiksem. Tekib küsimus, kas mina olingi peamine inimene, kes kodus lärmi tekitas? Piiga on vähemalt minuga solidaarne: enamasti sosistab, kui oma soove avaldab. Mees aga naerab iga kord, kui üritan kehakeelt kasutades oma tahtmisi ja palveid avaldada. Kõige parem on aga see, et tööl olles ta proovib mulle helistada. Vist kontrolli mõttes, et kas mul on juba hääl tagasi tulnud või saab veel rahu ja vaikust nautida.

Igatahes on see kevadväsimus hingel: D-vitamiini ja kalamaksaõli saab küll kenasti sisse nositud, et immuunsust natukene turgutada, aga eks sellised vahepeal ligased-lögased ilmad on teinud minu kannatusele pidevate haigustega otsa peale. Loodan vaid, et Piiga immuunsuse kasvatamine tagurpidi välja ei tulista. Eks nagu mõni teine emagi, muretsen ka mina, et nohu võib  kõrva lüüa. Elame, näeme.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 9k), lisaks neile veel deegud, isepäine kass Caesar ja kiisubeebi George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid