Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Appi, mu laps on ju minusse!

Tulen töölt, toon lapse aiast ja teen turbokiirusel süüa, sest väike preili üritab muidu endale suure nälja tõttu kõike võimalikku keresse keerata. Kui aga toit on laual, siis järgneb kisa. Ei taha, ei maitse, ei meeldi. Ise ei ole aga ampsugi võtnud.

Varem oli Piiga väga hea isuga. Ega ta muidu oleks beebina ühe kuuga pea kaks kilo juurde võtnud, ise oli rinnapiimal 100%. Paisus nagu väike kakuke ja seda isu jätkus peaaegu et tänaseni. Viimased kuu aega on aga olnud üks skandaal teise otsa. Küll ei meeldi toit, siis ei meeldi ise süüa, siis ei meeldi, kui emme annab süüa ja veel 150 mulle arusaamatut põhjust.

Aitäh, kallis ema, et nii kannatlik olid

Kõige hullem selle juures on aga see, et ta on nii minu moodi. Mäletan väga hästi, kuidas meil peres käis lugema õppimine. Tuli lugeda kokku aabitsas olev jutuke, mis oli imetillukene ja siis sai auhinna, nagu banaan või õue mängima. Õde luges oma loo kahe sekundiga ette ja mina istusin toolil ja karjusin ning kisasin oma pool tundi. Jonni oli ju vaja välja näidata. Seejärel lugesin lookese kahe sekundiga ette ja läksin õue või sain oma banaani. Ja nii kordus see päevast päeva. Aitäh, kallis ema, et nii kannatlik olid.

Nii õudne kui see ka ei ole, siis Piiga on nii minu moodi. Kahjuks küll mitte lugemises, vaid see kisa, mida mina tegin lugemise peale, on temal toidu peale. Enne söömist on ju vaja pool tundi karjuda, siis toit kiirest nahka panna ja sääred teha. Okei, toitude osas on ta pirtsakam, aga järele ma ka ei anna. Sööb seda, mis valmis tegin või ei söö midagi. Aga portsud on tal väiksemaks läinud. Samas lasteaias pidi ta isukalt sööma ning vahel ka teise portsu lisaks küsima. Hea, et sealgi sööb, sest kodus on ta suuremat aega paastul.

Kolmas eluaasta, saabu juba!

Lugesin kusagilt, et mida rohkem kolmanda eluaasta suunas, seda vähemaks peaks seda kisa ja nuttu jääma. Ausalt, ma kriipsutan neid päevi maha ja ootan kannatamatult Piiga kolmandat sünnipäeva. Ma ei saa aru, kuidas mu järglane suudab nii palju kisa teha? Iga väikesemgi asi paneb ta enne karjuma ja siis tegutsema.

Näiteks täna ei meeldinud talle, et tal on kindad käes ja otsapidi jope peal. Seisis keset teed ja karjus, mille peale ma tal kindad ära võtsin. See aga tähendas veel suuremat kisa. Kui varem sai teda toidupoes enda huvides ära kasutada ja lasta tal näiteks paki piima tuua või juustu, siis nüüd kaob ta kusagile riiulite vahele ära, mis tähendab seda, et poeuksest sisse minnes tuleb ta kohe ostukärru kinni aheldada. Loomulikult toimub ka see korraliku kisa saatel.

Riidesse panek on suhteliselt piinav tegevus, sest see toimub suure kisa saatel või siis muutub ta keedetud makaroniks ning ürita teda siis riietada. Iga keeld viib kisani. Nohu puhul auru tegemine tähendab iga kord 15-30 minutit kisa, magamaminek tähendab kisa ja nuttu. Mul on juba siiralt kahju meie naabritest, sest olen veendunud, et nad kuulevad Piigat rohkem kui see neile meeldiks.

Ma tean ema juttudest, et ka mina olin omal ajal paras väänik, kes ikka suutis kokku vaaritada igasugu asju, aga et Piiga nii minu moodi tuleb? No taevas appi! Ega siis midagi, tuleb naabritele vaikselt hakata kõrvatroppe postkasti poetama ning siis kriipsutada neid päevi edasi kalendris lootuses, et see kolmene Piiga ka kord rohkem inimese moodi on.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 9k), lisaks neile veel deegud, isepäine kass Caesar ja kiisubeebi George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid