Jaga:     
Pere | Vanemate suhtlemine

Rahulolematus tekib, kui laste sündi idealiseeritakse ja oodatakse, et partnerite omavaheline suhe jääb samaks.

Lapse sünd on peres suur muutus ja võib isegi öelda, et kriis, mis paneb proovile kõik peresuhted. Juba esimese beebi sünniga kolib perre väsimus.

Mida rohkem väikese vahega lapsi sünnib, seda pikemaks väsimus koju elama jääb. Oma elu tuleks muuta võimalikult lihtsaks ja asetada rõhk pigem suhetele, mitte pidevale koristamisele või muudele majapidamistöödele. Lihtne öelda, raskem teha! Paljud mured tulevad sellest, et vanemad ei jaksa kodutööde kõrvalt oma lapse jaoks kohal olla. Tähelepanu saamiseks võib laps hakata halvasti käituma.

Üsna oluline probleem on seegi, et väikelastega peredel puudub tihti lähedaste abi. Vanavanemad töötavad või siis on liiga vanad ja kedagi teist ka ei tihata appi paluda. Väline abi on sel eluetapil aga väga vajalik.

Kinnita suuremale lapsele, et ta on tähtis!

Lapsele ei saa pahaks panna, kui ta õe-venna sünnis ka midagi halba näeb. Pigem võiks vanemad üritada mõista, mida laps sellises olukorras tunneb, ja selle sõnadesse panna. Näiteks: “Sa tunned, et mul pole sinu jaoks enam nii palju aega”, “Sa oled kurb, et me ei saa sinuga kahekesi mängida”, “Sulle tundub, et ma olen rohkem beebiga, ja see ei meeldi sulle”.

Abi ei ole vanemate nõudmisest, et laps end kokku võtaks. Vanem laps vajab ärakuulamist ja mõistmist ka siis, kui noorem selleks erilist võimalust ei anna. Eespool kirjeldatud tunnete sõnastamine aitab lapsel tunda, et tema vajadusi on märgatud ja neid peetakse oluliseks.

Kaasamine on samuti hea nipp. Seda saab teha ka siis, kui pisem on rinna otsas või süles. Näiteks paluda vanemal lapsel beebile mähe tuua, otsida üles lutt või küsida temalt beebi kohta nõu (“Mis sa arvad, mida ta nüüd selle nutuga meile öelda tahab?”). Kui aga last beebiga tegelemine ei huvita, ei peaks teda sundima.

Et ema on paratamatult beebiga rohkem seotud, on isal hea võimalus vanema lapsega kahekesi aega veeta ning omavahelist suhet veelgi tihendada. Abiks on ka üheskoos teemakohaste raamatute lugemine ja nende üle arutamine (nt Aline de Pétigny “Kaspar saab väikese õe”). Mõni laps võib tahta ise olla beebi. Sel juhul pole vaja teda kritiseerida.

Hierarhia peres

Enamasti ei jää väikelaste kõrvalt aega ei iseendale ega ka partnerile. Ollakse pigem lapsevanema rollis. Seetõttu võidakse tunda ennast üksildasena, tekib pingeid ja rahulolematust. Hakatakse üksteist arvustama ja tülid võivad tekkida nii laste kasvatamise pinnalt kui ka näiliselt pisikestest asjadest. Eriti suur rahulolematus tekib, kui laste sündi idealiseeritakse ja oodatakse, et partnerite omavaheline suhe jääb sama intensiivseks.

Tõde on kahjuks seegi, et kui partneritena ei olda enam lähedased, on raske teha koostööd ka vanematena. Seega võiks endalt aeg-ajalt küsida, kes on peres kõige tähtsam: kas mina ise, minu partner või lapsed?

Tähtsuse järjekorras peaksime me ise olema esimesed. Kui ma enda eest ei hoolitse, ei jaksa ma varsti ka teiste pereliikmete tegelikke vajadusi märgata ja neid toetada. Seejärel on tähtis partner ja paarisuhe, sest seegi annab meile jõudu lapsevanematena toimida. Alles kolmandal kohal on lapsed.

Muidugi on laste kõrvalt endale ja partnerile raske aega leida. Ent kui jääda vaba hetke ootama, tuleb kannatada laste suureks saamiseni. Kas siis aga on mehel ja naisel peale laste veel midagi ühist? Sestap tuleb koosolemise aega teadlikult võtta. Isegi kodus saab kahekesi koos olemist nautida, kui lapsed magavad. Lähedust loob teine­teise kuulamine ja enda mõtete jagamine.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid