Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Mis inimene sa oled, kui sa oma kallimale ei vii südamekujulist jama? (1)

Kui elad üle valentinipäeva, siis pane vaim valmis, sest kohe on nurga taga naistepäev - oh õudust! Minul on täiesti savi, kas mu abikaasa toob mulle täna kommikarbi, vallalised sõbrannad aga on äärmiselt õnnetud, et neil ei ole kedagi, kellega minna just sel päeval restorani. Miks?

Sõbrapäev on käes ja viimased kaks nädalat kindlasti on minu sõprade, tuttavate ja üldse inimeste hulgas toimunud mingisugune hullus, mille tagajärjel ollakse muutunud reklaamikampaaniate ohvriteks. Korraga on igal pool reklaamid, kus lubatakse võitjatele jagada head ja paremat, kui ainult panna kommentaaridesse kirja, kellega auhinda jagada ja siis ise kuulutust jagada ja muud sellist. Nüüd ei näegi kusagil midagi muud kui: jaga seda, teist ja kolmandat.

Oleks siis FB ainuke koht, kus sellised kampaaniad käivad. Poodides on samamoodi läinud lahti justkui mingi hullus: osta üks südamekujuline kommikarp ja saad teise poole hinnaga. Lisaks pidevad rõhutused sellele, kuidas ikka kommikarbita oma sõpra üldse ei ole võimalik meeles pidada, sest mis inimene sa oled, kui sa oma sõpradele ei vii mingit südamekujulist jama? Mul on juba viimased paar aastat tunne, et jõuludest hullemad on vaid sõbrapäev, naistepäev ja munadepühad. Need on päevad, kus pidevalt rõhutakse inimese südametunnistusele, et õige naine-mees-sõber-kristlane-munafänn oled sa vaid siis, kui ostad kokku terve hunniku seda mõttetut träni ning seda kõigile jagad ja täpselt sama vastu ootad. Ja kui südametunnistusele rõhuda ei anna, siis emotsioonidega annab ikka manipuleerida.

Emotsioonidel mängimine on selline kahe otsaga asi. Minul on täiesti savi sellest, kas mu abikaasa toob mulle kommikarbi koju või mitte, sest ma ei oota erilist tähelepanu ühel tavalisel veebuaripäeval. Me ei käi spetsiaalselt kusagil kohtingul, me ei pane lauda kinni, ei otsi lapsehoidjat just selleks õhtuks. Oleme koos ja naudime pereelu. Samas minu vallalistes sõbrannades, kes on olnud juba üksikud pikemat aega, tekitab selline asi kahetisi emotsioone: ollakse äärmiselt õnnetud, et neil ei ole kedagi, kellega minna just sel ühel päeval aastas restorani või siis ollakse tigedad, et seda päeva reklaamitakse välja peamiselt armunute päevana.

Minu jaoks ei ole mingi uudis see, et sellistel aegadel inimestel masendus või isegi hullemad mõtted pähe tulevad. Kui googeldada enesetappude arvu statistikat, siis kurb fakt on see, et kevadel toimub neid palju rohkem kui arvatul jõuluajal. Miks? Sest inimestes tekitatakse pidevalt tunne, et ta ei ole hea või väärtuslik, kui tal ei ole seda üht konkreetset inimest, kes laekuks tema juurde roosikimbuga ja viiks ta välja sööma. Kui elad üle valentinipäeva, siis pane vaim valmis, sest kohe on nurga taga naistepäev - oh õudust.

Ainus päev, mida ma veebruaris siiralt ootan on vastlapäev, sest ma armastan hernesuppi. Nimelt on mul traditsioon sel päeval ise keeta valmis korralik hernesupp, mille keetmine võtab aega mitu tüütut tundi, aga iga suutäis on seda väärt. Eriti kui kätte satub kvaliteetne suitsuliha ja see kenasti potis kondilt lahti keeb. Kuklitest ma suurt ei hooli. Proovisin kord ise vastlakukleid küpsetada ja tulid teised päris maitsvad, aga kuna minu silmis on vastlakuklite tegemine toidu raiskamine (kuklid tuleb uuristada ja uuristatud kraam ei lähe tavaliselt söögiks), siis ei kavatse ma elus enam nende tegemisele aega raisata. Kahju vaid, et tänavu selleks ajaks lund oodata ei ole, saaks mõnusa vastlaliu lasta.

Ka meil tööjuures on toimumas sõbrapäeva puhul mingid erilised teema-asjad stiilis: saada kolleegile kaardike näitamaks, kui väga sa teda hindad või kui hea sõber ta sulle on. Lasteaias vorbitakse samuti südameid nikerdada, aga õnneks nende jaoks ei ole sel veel mingit tähendust. Ma kohati kadestan lapsi Piiga vanuses: nende jaoks ei ole üldse oluline, mitu südant-kommi-kaarti nad kelleltki saavad. Nende elukvaliteet ei muutu sellest. Nende jaoks on oluline see, et oleks olemas emme ja issi ning heal juhul veel mõned lähedased ning mitte ükski asi ei suuda seda mõjutada.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 8k), lisaks neile veel deegud, isepäine kass Caesar ja kiisubeebi George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

1 kommentaar

J
jaanus  /   16:04, 14. veebr 2017
Saage ükskord aru et naine ega elukaaslane ei ole minu sõber

Loe ka neid lugusid