Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Esimene käik lapsega hambaarstile

Stomatoloogiakliinikumi uksest sisse astudes tungis ninna hambaarstikabinetile iseloomulik lõhn: mingi naljakas segu desinfitseerimisvahendist ja hambatolmust.

Ma ei tea, kas selline asi nagu hambatolm üldse olemas on, aga puurides hammast viskab omapärase lõhna ülesse.

Piiga jaoks oli see esimene kord hambaarstile minna, minul aga väga mitmes. Iga kord kui hambaarstile lähen, siis keerab magu sees justkui krampi: esiteks seetõttu, et ma ei salli üldse puurimisi ja teiseks seetõttu, et ma ei salli üldse neid arveid.

Minu vanemad on näinud terve meie kasvatamise perioodi vaeva, et  minust ja õdedest saaks inimesed ning meil oleks laitmatu suuhügieen. Vanasti olid mul keskmise õega klambrid, et tagada ilus naeratus ja väike õde kandis breketeid päris mitu aastat. Minul on harjumus käia regulaarselt oma hambaid ette näitamas, kuigi peale tarkusehamba eemaldamist ma hea meelega väldiksin hambaarste surmani.

Ausalt, see oli põrgupiin, et see kihv mul suust välja saada ja hiljem valutas suu oma nädal aega. Kaks arsti kangutasid seda hammast mul suust tükk haaval välja ja muudkui süstiti tuimestust juurde. Üks arst lõpuks siis teatas, et temal on käed juba väsinud ning teine jätkas kild-killu haaval mu suus tarkusehamba kallal töötlemist. Kohati oli küll tunne, et kohe-kohe murtakse ära ka lõualuu.

Lõpuks aga jäigi nii, et kuna need juured sinna risti-rästi kasvanud olid, siis vähem kui üks protsent hambast jäi luu sisse kohatäiteks. Ilma luud lõhkumata seda jupikest kätte ei oleks saanud. Hambaarst ütles, et ei ole hullu. See hambakild ei idane ega mädane seal ja probleeme tulevikus ei põhjusta. Koju jõudes palusin juba sanitaarlasku, sest tuimestused olid minema kadunud ning vaheldumisi valuvaigistitega tassis Mees mulle külmakotte ette. Ilmselgelt te võite arvata, kui rõõmus ma olen teades, et varsti ootab mind ees ka teise tarkusehamba eemaldamine.

Mehe vanematel vist aga sellist kommet ei olnud oma lapsi hambaarstile viia sageli ja kui ma kord Mehe mingi valemiga hambaarstile viiksin, siis arst vast minestaks. Ma ise ei ole talle suhu sukeldunud, aga niipalju kui ma vilksamisi näinud olen, siis ega seal midagi ilusat vastu ei vaata.

Igatahes ronisime siis hambaarsti juurde ülevaatusele ja kuigi olin Piigale seletanud, kuidas käituda, siis uksest sisse astudes ta klammerdus mu külge nagu uppuja päästerõngasse. Istusime kahekesi hambaarsti tooli ja kurtsin arstile mure, et Piigal vaid 16 hammast, kuigi selles vanuses peaks neid rohkem olema.

Arst vaatas lapse hambad üle ja teatas, et neid on 17 ning rahustas, et kiiret nende hammaste tulekuga nüüd ei ole ja kui tulevad hiljem, siis püsivadki kauem terved. Eks see mind natukene rahustas küll. Kuigi pean tõdema, et Piiga hammaste arvu tuvastamine on suhteliselt keeruline tegevus, sest võimaluse korral vajutaks ta mu näpu oma hammaste vahele kinni ja ega ikka terve mõistusega inimene kipugi oma näppu teisele kihvade vahele toppima. Arstil oli ju hea: metallpulk kasutusel. Mis viga sellist suhu lükata?

Veel sain teada niipalju, et selles vanuses lapsega tuleks käia kontrollis kaks korda aastas. Järgmine tripp ootab meid ees seega suvel. Arst aga kiitis lapse hammaste olukorda, käskis jätkata samamoodi hammaste harjamist ning kinkis Piigale väikese sõrmuse. Piigale viimasel hetkel meenusid isegi minu õpetussõnad ning enne kabinetist välja astumist hõikas: „Aitäh ja head aega“.

 Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 8k), lisaks neile veel deegud, isepäine kass Caesar ja kiisubeebi George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid