Jaga:     
Beebi

Esimene hammas ja amps - ilma minuta?! (1)

Johani palaviku põhjus oli teada – üleeile õhtul avastasin väikese, aga väga terava hamba suust. Ma ei tea, miks, aga see tekitas mingisugust ülimat elevust, kui seda nägin.

Nagu tahaks tähistada või midagi. Me mõlemad Jaanusega olime elevil. Kui teil ei ole lapsi, siis selge see, et loete ja mõtlete: ok, see eit on kah segi läinud. Aga no olen segi, siis olen, aga need esimesed asjad ja tavalised/erilised arengud tekitavad lihtsalt nii palju rõõmu ja elevust. Mida vanemaks saab, seda rohkem avastamist meil Jaanusega on ja seda rohkem kilkamist, et Johan on meil ikka nii ideaalne ja maailma armsaim ja parim laps, kuidas ta küll nii lahe tuli.

Kui Johan magama läheb, siis talle meeldib, kui temaga tasase häälega jutustada. Alati ei tule seda ilusat muinasjuttu peast, niisiis, otsustasime Jaanusega, et teeme talle esimese kingituse emmelt-issilt ja ostsime talle Väikese Printsi raamatu. Jälle, pisarateni liigutav ja nunnu tegu meie meelest, et oh, ostsime tema esimese raamatu ja pühenduse kirjutame ka sisse ning nüüd loeme seda talle, kui magamaminekuaeg on.

Olla kohal nendeks esimesteks asjadeks on ikka päris eriline tunne. Kui rase olin või sünnitama läksin, oli mul nii ja naa tunne, et kas Jaanus saab kohal olla või ei saa, mõlematpidi on ok, aga nüüd mõtlen, kui hea, et oli kõik ultrahelid ja sünnituse kaasas – ikkagi väga eriline asi, mida jagada.

Nüüd ma olen aga löödud. Las ma räägin lähemalt.

Johan ei ole veel lisasööki saanud, aga eile õhtul olime poes ja vaatasime püreesid ning mõtlesime, et ok, varsti on 6-kuune, võtame mingi püree ja alustame maitsmisega. Lihtsalt üks teelusikatäis esimest sööki. Noh, elevusega valime, mis oleks puhas, ei mingeid suhkruid, segusid, asju. Valisime ühe öko kõrvitsapüree välja ja otsustasime, et õhtul ei hakka enam andma, aga homme siis. Ehk täna.

Ärkasin, nagu laps jõuluhommikul (Ameerika filmides on nii). Kell oli väga vähe, et püreed veel anda ja ma olin nii väsinud, Johan juba mürgeldas. Jaanus ärkas ka, ütlesin, et ok, olge nüüd natuke omaette, ma pean tukkuma. Mõtlesin, et noh, ärkan siis normaalsemal ajal üles ja enne kui Jaanus tööasjus kodust väljub, saame talle püreed anda.

Ärkasin uuesti selle peale, et Johan üsna häälekalt jäuras ja Jaanus ütles, et ok, peab varsti minema hakkama, äratab mind aegsasti üles. Ok, pole hullu, ärkan. Jaanus : “Aa ja muide andsin paar lusikat seda püreed ka”. Lilli: “KUIDAS PALUN?! Ilma minuta? Sa andsid ta esimese ampsu pärissööki ilma minuta? Ma tahtsin näha ja filmida ja pildistada ja seda ilmet vaadata ja… mul olid plaanid!”

Jaanus: “Miks sa ei räägi siis nendest plaanidest, ma ei teadnud, et filmida ja mida iganes tahad …”

Ühesõnaga, läks vaidluseks! Mis mõttes, ta ei tea, et see on eriline asi, kui Johan võtab esimese ampsu. See vist ikka mingi meeste värk, aga kui me esimest hammast juba juubeldame, nagu segased ja kui ta näeb, et ma olen Johani järele hull, siis loomulikult tahan ma kohal olla, kui ta maitseb esimest korda sööki! Issand, kui löödud ma olen!

Nii solvunud

Ma olin nii solvunud, sest ma ootasin, et me saaksime sellest mõlemad osa. See pole mingi täide, et anname süüa, tangime. Vaid see on eriline hetk. Igatahes, ühe “keha” jaoks, kelle nimi on ema.

Sain siis teada, et nägu tegi, nagu arvasin – nagu rohtu või sidrunit sööks. Aga ikkagi! Ma olen nii löödud, et jäin sellest ilma! Raudselt loete ja mõtlete, et ahh, täitsa pöörane, saab seda plägastamist näha küll, aga mul suva, see pole see. Olengi selline ema, kes tahab kõike näha ja ise läbi teha. Ja pilti tahtsin ka sellest! Haha, muide, ütlesin Jaanusele: selge! nüüd tuleb uus laps teha seda kiiremini, sest ma tahan näha! See oli muidugi naljaga.

Me ei ole Jaanusega tülis ega midagi, aga hommikul tuli ikka teema üles küll. Ja ma olen siiani selline… meh. Ma tean, see pole nii suur asi, aga no minu jaoks miskipärast on. Ma olen see toiduandja koguaeg olnud, mingisugune keha, kes hoolitseb ja siis ei näe seda erilist hetke, mis viib jälle sammukese tema iseseisvumise poole. Mis ma ikka heietan, mul on südames paha tunne igatahes, ilma naljata! Ma pole Jaanuse peale vist kunagi nii solvunud olnud. Ma olen olnud vihane küll, aga no, et nii hingest, et sõnagi ei tule, sest noh, aega ju tagasi ei keera, enam pole midagi teha. Ma lihtsalt nädalate ja kuude kaupa valmistanud, guugeldanud, mida iganes teinud, et kuidas ja millal esimene maitsmine ja esimene söök. Ja siis ühel hetkel, ah, andsin paar lusikat seda ka siis. Ahah, ok.

Mul on ükskõik, millest ma kõigest ilma jään, aga mis puudutab pereasju ja minu lapse asju, siis see pole teema, millega jamada. Muidugi, saan üle, pole mingi… elu muutev teema, aga olgu see viimane kord. You don’t mess with mama.

Loe ka https://filtrita.wordpress.com

1 kommentaar

P
Pole hullu  /   06:17, 2. jaan 2017
Kullake, pole hullu! Anna siis järgmine kord ja tee pilti ja filmi! Teine kord ka ju eriline. Ja kindlasti on teil veel palju esimesi ampse tulemas... esimene tahke toit näiteks jne...

Loe ka neid lugusid