Jaga:     
Beebi

Blogija: "Mind motiveerib, kui saan toeks olla."

Tutvustame beebi- ja pereblogijaid. Saage tuttavaks - Kätlin! “Mind motiveerib see, et saan teistele toeks olla,” ütleb ta.

Olen päris mitu korda blogipidamist alustanud, kuid mitte kunagi selle juurde püsima jäänud. Kui Jasper oli kolme­kuune, mõtlesin, et peaksin uuesti proovima. Tundub, et just laste kasvamise talletamine on mind seekord siiani blogi juures hoidnud.

Kui mina blogima hakkasin, siis polnud turvalisuse teema netis veel nii teravalt üles kerkinud ning ausalt öeldes ma isegi ei mõelnud, mismoodi lapsed sellesse tulevikus suhtuda võivad.

Kuid ega ma mingeid piinlikke lugusid nagunii üles ei pane. Enamik postitusi on mul sellised igapäevased, millest praegu on kellelegi ilmselt pigem kasu, kui et see meie perele millalgi kahju tooks. Ma ei avalda oma lastest esteetiliselt koledaid pilte või neid, kus nad paljad on; ei lahka suhteprobleeme ega kirjuta liiga isiklikel teemadel, eriti kui need puudutavad teisi. Ka aadressil, telefoninumbril, töökohtadel ja muul sellisel pole mu blogis kohta ning Facebooki profiil on mittesõpradele üsna kinnine.

Olla abiks

Mulle on blogimisel suurimaks motivaatoriks see, kui saan kellelegi abiks olla. Seetõttu olen jaganud ka mõnda isiklikumat lugu – ehk keegi saab samastuda ja tunda, et ta pole oma murega üksi. Näiteks kirjutasin hiljuti, kuidas teise lapsega alguses sugugi kerge polnud. Ka esimese lapse uneprobleemide lahendamine oli minu jaoks oluline teema, mida teistega jagada. Olles ise üldlevinud arusaamadest tihti teistsugusel seisukohal, tunnen rõõmu, kui saan oma vaateid teistele tutvustada. Näiteks avalikku imetamist või näputoitu propageerida.

Esimene suurem tagasiside tuli postitusele, kus kirjutasin, mida edasi teha, kui emapalk läbi saab, aga last lasteaeda veel panna ei taha. Teise lapse puhul sai enim tähele­panu sünnituse teema ja nime otsimine ning palju tänati postituse eest, kus jagasin psühholoogi antud nippe, kuidas last sõna kuulama panna.

Esimest last oodates ei osanud ma arvatagi, et minust pooleldi ökoemme saab ja ma nii palju laste psühholoogiale mõtlema hakkan. Kuid aastate jooksul on mul olnud raskusi laste unega, Jasperi lasteaeda minekuga ja tema kõne hilistumisega. Kõige suurem rõõm on ikka siis, kui neist raskustest üle saame!

Videoseriaal

Mulle väga meeldib igasugune käeline tegevus. Olen aastate jooksul palju käsitööd teinud. Teine suur kirg on fotograafia, millega hakkasin Jasperi kõrvalt tõsisemalt tegelema. Tahaksin kõike palju rohkem teha, kuid paraku on kahe lapse kõrvalt raske leida nii aega kui energiat.

Teen kaasa ka videoseriaalis “Beebipäevik”, mis ilmub üle nädala kolmapäeviti Emmede Klubi veebikeskkonnas (emmedeklubi.ee). Igas episoodis käime mõne spetsialisti juures nõu saamas või midagi vahvat katsetamas, mis seostub meie jaoks aktuaalse teemaga. Et Emmede Klubi peatoimetaja mind blogi kaudu veidi tunneb, siis kutsus ta meie peret projektis osalema. Esiti pelgasin liituda, sest teadsin, et ka sünnitust soovitakse kajastada, kuid otsustasime ikkagi jah öelda, sest see tundus väga äge kogemus. Me pole pidanud pettuma, sest võttemeeskond koosneb väga ägedatest inimestest ja iga meie võttepäev on täis mõnusaid kogemusi ja vajalikke teadmisi.

Loe ka tursaplika.wordpress.com

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid