Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Kokkuvõtete tegemise aeg!

Aasta on jõudnud lõpusirgele ning hea on nüüd vaadata ajas tagasi ning meenutada mingeid etappe võrdluse nimel. Pean ütlema, et meie perele on olnud suurepärane aasta: saime oma kodu, saime George ja oleme kõik ühes tükis ja õnnelikud ning armastatud. Mida veel tahta siin ilmas?

Isikliku arengu poolest tuleb tunnistada, et ametialaselt on aasta olnud väga edukas: olen saanud kahel korral ametikõrgendust ja palgatõusu. Viimane oli alles hiljuti, seega tunnen, et olen olnud tubli töötaja ja omanud võimalust areneda ning järgmine aasta on kindlasti äge tulemas, sest saan end proovile panna uues ametis. Lisaks olen muutunud kannatlikumaks, rahulikumaks ning tunnen rõõmu saavutatu üle. Ka Mehele oli hea aasta, sest sai temagi end ametialaselt proovile pannes korraldada ühe maineka suurürituse turvamist ja tulemus oli käega katsutav - jäädi rahule ja tehti veel pakkumisi.

Meie peres on aga Piiga teinud läbi täiesti vägeva muutuse: esiteks on tema verbaalne areng olnud mega, mis on ka selles vanuses tüüpiline. Kui aasta alguses oli tema sõnavara küll lai, aga lausete moodustamise oskus tagasihoidlik, siis nüüd ta muudkui jutustab arusaadavalt. Annab korraldusi, edastab palveid ning räägib kõigest, mis tal hingel. Samuti on lahe näha, kuidas ta meenutab asju. Piigaga seoses olen märganud, et ma emana olen ikka päris algaja veel: näiteks arvasin ma sinisilmselt, et peale hoius oldud aastat on Piiga karastunud igasuguste nohude suhtes, aga me oleks aeda minnes justkui nullist alustanud ja taas külastame regulaarselt soolakambrit, et natukenegi tervist ravida.

Samuti sain ma teada, et ei tasu usaldada dr Google. Nimelt on Piiga hakanud küüsi närima ning googeldades toodi välja, et „tegemist on ebameeldiva harjumusega, millest kasvatakse välja“. No ega ei kasva ikka küll. Vähemalt Piigal läks asi nii hulluks, et tekkis küünevalli mädapõletik ning ees oli ootamas meid käik EMOsse perearsti soovitusel, aga siis hakkas mäda ise välja voolama. Nüüd on küüs ravitud, aga närimisvastane võitlus on alles lapsekingades. Leidsin apteegist eriti ägeda küünelaki, mis haiseb rõvedalt ning mis suu kipitama paneb. Samuti soovitas apteeker anda lapsele kaltsiumi ja natukene ränirikkamaid toite, sest ka nende ainete puudus võib panna küüsi närima. Loodame, et saame asjale lahenduse. Päris tüütu on Piigale kogu aeg korrutada igal pool ja igal ajal, et näpud ei käi suhu ning küüsi ei närita.

Kooliga seoses ei saa üldse niiviisi hõisata kui tahaks. Ilmselt see kool mul ka sinna samasse jääb, sest ma ei jaksa end nende hullumeelsete töötundide ja lapse kõrvalt lihtsalt rohkem enam jagada. Tunnen isegi, et olen viimasel ajal pidevalt väsinud ning teen osasid asju autopiloodi peal. Näiteks kord tööle jalutades justkui ärkasin ja ehmatasin, kus ma olen. Olin loomulikult teel tööle, aga see oli toimunud nii automaatselt, et ma veel imestasin, kuidas ma üle autotee sain. Samuti olen unustamas asju: Mehe õde tuli meile oma perega korda ja tegin neist pilte. Tahtsin pildid arvutisse laadida ja võtsin mälukaardi digikast välja ja panin arvutisse. Mingil hetkel aga unustasin ja mingil moel läks nii, et see mälukaart sinna arvuti korpuse sisse rändama läks.

Minu jaoks päädis aga asi sellega, et kaks päeva otsisin mälukaarti taga ja kahtlustasin juba kotermanne, kui Mees avastas, et minu arvutit nihutades see koliseb. Lahti kruvides vaatas vastu toosama kadunud mälukaart, mis aga oli piisavalt viga saanud ja piltidest võib nüüd vaid und näha. Õnneks on mul vaim piisavalt terav ja ärkvel kui Piigaga aeda või koju jalutan ja kodus olen, sest lapsega koos ju kunagi nn rihma lõdvaks lasta ei saa.

Lisaks on Mehe ja minu suhe muutunud palju tugevamaks ja paremaks, mis on hea. Eks aastatega see nii lähebki. Meie perele oli selle aasta proovikiviks oma kodu ost, sest igasugune rahamajandus ja pangaga läbirääkimiste pidamine ja lõputuna tunduv korterites kolamine selle õige otsingul, tekitas mõlemas väsimust ja kohati ka trotsi. Oma koju kolides on aga muutunud Mehe olek palju - ta tahab rohkem asju kodu heaks teha ja tal on palju miniprojekte, mille kallal askeldab. Varem ei olnud tal peale kalal käimise ja arvutis olemise suurt mingeid tegevusi või ambitsioone, aga ega seal üürikorteris ei olegi suurt ju midagi teha ja saavutada.

Igatahes oli hea aasta ja ootame põnevusega juba järgmist.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 7k), lisaks neile veel deegud, isepäine kass Caesar ja kiisubeebi George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid