Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Ema arvutab: lasteaias käimine on koolist kõvasti kulukam! Palju teie maksate?

Ühel õhtul saabus mulle postkasti kiri lasteaiast, mis sisaldas endas mingisuguse koosoleku protokolli. Lugesin selle kiiresti läbi, sest ainus asi, mis mind huvitas, oli kohatasu.

Kusagilt ähmaselt oli justkui meeles, et Tartu järgmine aasta kohatasu ei tõsta, aga mine hulle tea. Lubati ju suuri maksusoodustusi peale valitsuse vahetust ja väänati peale uus ports makse ning tulemus on suhteliselt 0-kasum. Igatahes oli protokollis samamoodi kinnitus, et kohatasu lasteaias jääb samale tasemele ehk 65€ ja mõni sent per kuu. Abikaasaga tegime kiire arvutuse: 780€ aastas on vaid kohatasu. Sinna läheb juurde ka toiduraha. Hakkasime arutama, kas lapse kooli saates lähevad kulutused suuremaks või on oodata pigem elu odavnemist?

Uurisin oma tutvusringkonnas kulude kohta ning ma pean tunnistama, et olen kade. Koolis ei ole kohatasu, enamus piirkondades on põhikool toiduraha maksmisest vabastatud ja mõningates linnades ei pea isegi töövihikuid ja muud säärast ostma vähemalt kuuenda klassini. Ainus suurem kulu on õppeaasta alguses uued riided ning siis vihikud ja muu säärane. Kindlasti mitte kokku 780€ ulatuses. Ja kuigi me pliiatseid ja vihikuid ning muid kooliks vajalikke asju ei osta, siis kasvab Piiga päris usinasti ja kahel korral aastas on vaja ta garderoob põhjalikult uuendada.

Kallis lõbu

Ma ei kurda. Ma olen alati teadnud, et lapse saamine ja kasvatamine on kulukas ja olen sellega arvestanud, lihtsalt ma nüüd esimest korda mõtlesin sellele, millised vahed on selles, kas sul on koolilapsed kodus või lasteaia oma. Koolilaste vanemate kaitseks võib öelda, et lasteaiatasu ei tule käia välja korraga, mis tähendab, et nende kulutused kooliaasta alguses mõjuvad sageli pere eelarvele laastavamalt.

Mu ema armastab siiani rääkida lugusid sellest, kuidas vene ajal võrreldi lapsi mersudega. Toona oli kõige kallim auto Mercedes Benz, millest küll räägiti ja pilte nähti, aga unistuseks see vaid jäi. Ajakirjas olevat toona võrreldud, et mersu ja laps on sama hinnaga :D Seega oli emal kasvamas kodus kolm mersut. Samas see rõõm, mida hing igapäevaselt tunneb lapsest, sellele ei ole võimalik hinda määrata. Rõõmu ei valmista mitte ainult lapse nägemine ja koos olemine, vaid ka need pisikesed edusammud argielus nagu seda on kääridega lõikama õppimine ja iseendale riiete selga panemine. Meie, täiskasvanute, jaoks nii tüüpilised asjad, aga mulle emana nii uskumatult põnev jälgida, kuidas laps endale asju selga pusib.

Rõõmu ei asenda

Üldse tuleks tunda rõõmu sellest, mis on me ümber. Viimasel ajal jõuludega seoses on igal pool üleskutseid kellegi abistamiseks: kodutud inimesed, kodutud loomad, beebid, haiged lapsed, haiged täiskasvanud ja muu säärane. Võin käsi südamel öelda, et ma olen viimased aastad panustanud võimaluste piires heategevusse. Koon enneaegsetele beebidele sokke ja mütse haiglatesse, annetan loomadele ja muud sellist.

Kuid: paar päeva tagasi küpsetasime Piigaga piparkooke. Olin ise taigna kokku keeranud ja tulemusega väga rahul. Olime suure laari neid koogikesi ära glasuurinud kui tekkis idee, et viiks mõningatele naabritele ka natukene piparkooki. Ega me neid siin eriti tea, aga paar inimest on tekkinud, kellega rohkem suhelnud oleme. Pean ütlema, et see rõõm, mida kogesin neid piparkooke üle andes oli uskumatu. Inimesed olid siiralt üllatunud, sest tegelikult ei ole enamus suurtes majades selline asi kombeks. Ikka kapseldutakse justkui oma korteritesse ja koridorides vahetatakse parimal juhul „tere“. Seda ka sel juhul kui jalad piisavalt kiiresti ei võta, et saaks „tere“ eest plehku pugeda.

Möödas on need ajad, kus naabrid teadsid oma naabreid ja teisi majaelanikke. Kuigi pean tunnistama, et varasemates kohtades elades on juhtunud naabriteks parajad tüütused ja nuhtlused igas mõttes, siis seekord tundub, et tasub naabreid tundma õppida. Töökaaslastele plaanin aga homme kringlit küpsetada, sest kellegi peal peab ju katsetama, kas ma sellega üldse hakkama saan ja kui hästi läheb, küll nemad ka rõõmustavad, et jõululaupäeval tööl olles keegi natukene midagi magusat pakub. 

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 7k), lisaks neile veel deegud, isepäine kass Caesar ja kiisubeebi George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid