2
fotot
Veebruaribeebid on tänaseks mitme kuu võrra suuremaks sirgunud ja pidasid juba jõulupidu. Kohale tuli 55 päkapikku koos vanematega. Kõigile üllatuseks tuli päkapikke üle kaema ka Jõuluvana ise. Headele lastele kaasas suured kingikotid. Nende eest suur aitäh: Libero, Britton, Sole mähkmed, Mothercare, LineaMammaBaby, NUK, lastetoit.ee, Rudolfs Organic Eesti päkapikkudele! Kõik olid meeldivalt üllatunud nii ilusatest kingitustest. Pidu oli nii tore, et sellest võiks saada traditsioon. (Ain Paloson)
Jaga:     
Beebi

Beebiklubid asendavad põlvkondadevahelist sidet

Kellega veel saaks i g a beebimuret ja -rõõmu (liigagi!) detailselt jagada, kui mitte emmega, kes kõike seda sinuga täpselt ühel ajal läbi teeb. Kust aga selliseid leida? Eks ikka Facebookist.

Isegi sõbranna, kellel on sinu omast vaid aasta-paar vanem laps, ei pruugi suuta enam emotsioneerida ja lõputult kaasa elada su beebi igale lõikunud hambale, gaasivalule, teie magamata öödele, töötada sinuga välja titepüreeretsepte ja tal pole ilmselt aega ega vajadust päevade kaupa vankriga jalutada.

Kui varem kasvasid beebiklubid välja perekooli foorumitest ja osa emmesid käis neist foorumipõlglastena ringiga mööda, siis nüüd tekivad klubid otse Facebooki. Oodatavate beebide jaoks on keegi loonud iga kuu jaoks eraldi grupi, vahel on neid isegi mitu ja mõned hõlmavad ka beebisünde aastaaegade kaupa – näiteks 2015 märtsi, aprilli ja mai beebid. Leiad sealt sadu sinuga täpselt samas seisus emmesid. Väiksemad grupid suurte sees moodustuvad ka piirkondade kaupa.

Otsisime Facebookist üles Veebruaribeebid 2016 ja palusime aktiivsetel liikmetel avada interneti beebiklubides toimuvat. Kas seal räägitakse titekakast, võrreldakse beebide edusamme ja vahel ka kätšitakse omavahel, nagu suurtes naisteseltskondades mõnikord juhtub? Või on seal taga veel midagi palju enamat? Näiteks tänapäeval enam mitte nii hästi toimivat põlvkondade vahelist tihedat sidet asendav kogemuste vahetamine ja tugi?

Veebruaribeebid 2016 – liikmeid 400.

Gerda Leemets (27), Joanna 27.02.2016
Kariina Laugus (20), Aron 30.01.2016
Marit Jõgi (31), Jandra-Marabel 21.02.2016

Merlin Kaljuvee (30), Maverick 29.01.2016
Noole Liivaar (37), Marvin 25.02.2016

Kaua te siin grupis juba koos olete?

Merlin: Liitusin, kui rasedust oli 12 nädalat – tahtsin olla kindel, et kõik on korras. Siis olid siin teemaks raseda isud, kaal, ultaheli, arsti vastuvõtud, toitumine ja sünnitus – valutasin sünnitades 16 tundi ja jagasin isegi iga natukese aja tagant infot. Lootsin, et keegi grupist elab mu ligidal ja leian endale jalutamiskaaslase. Leidsingi!  

Kariina: Tulin umbes poole raseduse pealt. Põhiteemaks olid rasedusvaevused ja kurtmine, kellel mis häda on. Lahe oli lugeda teiste läbielamisi ja aduda, et ma polnudki ainuke, kellel mingi mure oli. Minu põhiprobleem oli tol ajal sassis unerežiim – magama 4-5 ajal hommikul ja ärkvele 13-14 ajal päeval. Kella kolme ajal öösel oli veel grupis suhtlejaid küll! Sünnitustähtaja lähenedes tekkis meeletu ootusärevus ja paljud postitused olid teemal "ma ei jõua ära oodata, et mu pisike juba sünniks".

Marit: Tegin grupi üsna raseduse alguses. Esmarasedana tundus kõik nii uus ja huvitav, tekkis palju küsimusi. Arutlesime teemadel, mida kellegi teisega ehk ei räägikski. Kõige põnevam aeg oli ikka sünnitamiste periood. Mõni naine tegi otseülekannet, mis seis tal hetkel on. Kõik elasid kaasa.

Gerda: Mina tulin vist septembris. Jutuks oli siis ka asjade ostmine – mis suuruses riideid beebile vaja on, milline vanker ja mida haiglasse kaasa võtta. Et mul on esimene laps, siis oli minu jaoks kõik nii uus ja kohati ka natuke hirmutav. Muidugi on olemas ema ja sõbrannad, kelle käest saab küsida ja kodus elukaaslane, kes on olnud mulle igati toeks. Hoopis teine asi on aga kõike seda läbi elada inimestega, kes täpselt sinuga samal ajal samas olukorras on.

Noole: Kui lõpuks olid töömõtted selja taha jäänud ja ajju hakkas rohkem ruumi tekkima beebinduse jaoks – ehk dekreedi alguses. Olin otsustanud, et kui juba rasedus ja beebi, tuleb sellest viimast võtta – alates pildistamistest, rasedate loengutest ja lõpetades beebigrupi ja blogiga. Sümpaatseid, arukaid ja hea huumorisoonega inimesi on meie grupp igatahes täis, poleks osanud oodatagi, et sellest nii aktiivne network minu jaoks saab! Mul on ümberringi kogemustega toetavad pere ja sõbrad, kuid südamelähedane on rasedus ja beebi esimesed arenguetapid ju eelkõige neile, kes samal ajal sama asja läbi elavad.

Liikmeid on 400, kuidas arvamuste paljususega toime tulete?

Gerda: Minu jaoks ei ole siin halbu ega häid inimesi, õigeid ega valesid arvamusi. Igas asjas on terake tõtt. Eks sõneluseks on ikka läinud. Kõige teravam sõnavõtt on mul endal olnud seoses vaktsiinidega. Olen ise vaktsiinide pooldaja ja ei mõista emasid, kes oma laste tervise ohtu seavad. Nemad jällegi ütlevad, et meie, kes vaktsiine pooldame, seame oma laste tervise ohtu.

Merlin: Elu näitab lõppeks seda, et igaüks teeb oma otsused siiski ise. Keegi ei saa ega tohigi sellele viltu vaadata. Lõpuks laheneb kõik iseenesest ja sõbralikult kompromisse tehes. Meil on vinged naised koos!

Marit: Olen kuulnud igasuguseid põnevaid lugusid gruppidest, kus sõda käib päevast päeva ja vihatakse üksteist nägemata. Meil sellist asja pole. Alati selgitatakse oma vaatenurga tagamaid, ei loobita tühje sõnu.

Noole: On üsna loogiline, et iga inimene elab ikkagi oma elu ise ning usaldab eelkõige (arsti)teadust, lähikonna autoriteete või muid adekvaatseid allikaid. Kui mõni diskussioon kipubki tulisemaks minema, siis leidub ikka keegi, kes kas huumori või faktidega suudab rõhutada, et me ei kuuluta siin ju ainult ühte põhjapanevat tõde. Minu arvates on enamik inimesi sellest aru saanud. Eriarvamusi on põhjustanud toitumine ja ravimite kasutamine.

Kariina: Kui kõik arvaksid ühtmoodi, oleks maailm ju igav. Ma ei kasvata oma last grupis loetu põhjal, aga ma ei näe asju ka seetõttu nii must-valgelt. Minu jaoks kõige teravamad erimeelsused tekkisid teemal "banaan" – andsin seda lapsele proovida ja postitasin pildi. Üllatuslikult läks postituse kommentaariumis lahti tuline sõda! End solvatuna tundes lahkusin grupist. Siis hakkas minu postkasti saabuma armsaid ja toetavaid kirju ja kutsuti tagasi. Heh, mis naised need on, kes aeg-ajalt ei kraakle! Paljudel grupis on juba ka eelnevalt lapsi ja nad oskavad teistsugusest vaatevinklist nõu anda.

Beebid on saanud kolmekuusteks, mis teemad teil praegu päevakorral on?  

Merlin: Palju on teemaks olnud gaasid, mis nende puhul aitab, mis mitte. Ja kas tasub üldse gaasirohtu anda? Milline piimhappebakter toeks võtta? Olen gaasiteemal head nõu saanud ja püüan aidata last võimlemisega. Vahepeal oli ikka see kakateema muidugi ka. Mis värvi, mis konsistents jms. Nüüd, suve poole, arutame, mida lapsele sooja ilmaga selga panna. Ja otseloomulikult laste uned! Kuidas neid reguleerida ja kui pikad need on.

Marit: Minu suurim mure oli, kuidas saada beebi magama. Kõik ju alati räägivad, et imik muud ei tee, kui sööb ja magab. Meie preili aga otsustas näidata hoopis vastupidist käitumismudelit. Tema tahtis olla päevad läbi üleval, süles ja kaisus. Selgus, et ka paljud teised beebid on ka unetud. See teadminegi juba andis lohutust. Õnneks oli ka neid, kes oskasid vajalikke nippe jagada. Nende abil sain ka oma beebi korrapärasele unerežiimile. Kui miski pead vaevab beebiga seoses, siis kohe kirjutan. Vahel mitu korda päevas, siis paari nädala jooksul mitte kordagi. Naljakad pisiasjad on saanud suure tähenduse, mida nii väga tahaks jagada. Näiteks kuulutada, kuidas beebi täitsa ise öösel puuksutas. Ja terve grupp elab sellele rõõmule kaasa! Sõbrannadega ma sellist teadaannet ei jagaks.

Noole: Minu mure on ka, et kuidas saada beebi magama? Räägime ka elukaaslase rollist lapse kasvatuses – paljudel ei ole mehed igapäevaselt kodus. Üks tore teema on veel koduloomad ja nende seotus beebidega.
Peamine abi grupist ongi ehk see, kui keegi teine kurdab sama muret ja saan tõdeda: ma polegi halb ema, ma pole üksi ja ka teised elavad läbi samasuguseid katsumusi nagu üleväsimus, gaasivaludes või näiliselt ilma põhjuseta nuttev beebi. Olen imetamise teemal palju nõu ja tuge saanud ITK toredatelt imetamisnõustajatelt ja hiljem oskasin juba ka ise samu asju teistele soovitada. Häid kogemusi ja soovitusi on tulnud imetamisrnnahoidjate, mähkmete, inhalaatorite ja erinevate ravimite kohta. Ja ka kellegi viimasel hetkel vabanenud beebitrenniajad, kui ise minna ei saa, on kulla hinnaga.

Kariina: Praegu on palju postitusi teemal keeramine ja haaramine, häälega naermine ja unegraafikud – mis kell ööunne minnakse, mitu korda öösel süüakse, kui pikad on lõunauned jne. Ja avalik imetamine. Viimast koos paljude teiste grupiliikmetega propageerin ma täiega. Samuti sain abi arvates, et mu lapsel on soor. Homöopaatiaga tegelev grupiliige seletas põhjalikult soori olemust, jagas toitumissoovitusi ning nõuandeid, kuidas sellega võidelda. Hea on ka lugeda, kui keegi kiidab su lapse arengut või sisendab, et oled tugev naine ja hea ema.

Gerda: Vaikselt hakkavad juba hammastega seotud mured tekkima. Samuti jagatakse nõu rinnapiima osas - mida teha, et seda juurde tekiks. Innustatakse üksteist ikka edasi imetama ja üritatakse sellega seoses probleeme seljatada. Olen ise väga palju motivatsiooni juurde saanud, et mitte käega lüüa.

Kui isiklikuks te vestledes minna söandate?

Merlin: Minujaoks ei ole ükski teema tabu. Teemaks on tulnud näiteks suhted mehega pärast sünnitust. Osadele on see okei arutada, teised arvavad, et see pole koht, kus nii isiklikke probleeme lahata. Aeg-ajalt ikka tulevad õhku ka suhteteemad ämma, äia, vanemate või õdede-vendadega. Arutan grupis teemasid, mida muidu vist ei julgeks kellelegi rääkida.

Marit: On neid, kelle jaoks meie grupp ongi ainus koht, kus muresi jagada. Mis selles siis halba on? Jagatud mure on juba väiksem mure ju. Mehed, seks, suhted – kõik on läbi arutatud! Mina isiklikult nii avatud ja avameelne pole, see-eest huvitav on lugeda teiste postitusi.

Noole: Mina üleliia isiklikke teemasid reeglina üles ei võta. Aga see on hea kamp, kus muret arutada, eriti, kui pole kedagi teist, kellele saaks rääkida. Ja kui ei taha, ei pea ju kaasa rääkima.

Gerda: On asju, milles räägin kaasa ja asju, milles pigem sõna võtma ei hakka. Ise olen üldiselt avatud ja otsekohene.

Kariina: Olen ise üsna avameelne ja ka isiklikke teemasid tõstatanud. Juttu on olnud suhetest ja sellest, kui kiiresti keegi pärast sünnitust voodirõõme nautima on hakanud. Üksikemana üldiselt nende teemade kohta kaasa ei kommenteeri. Aga koduse elu muresid olen mõnel korral ikka arutanud, seda küll mitte otse grupis, vaid emmede chatis. Selliselt suheldes on tunne, et ma pole üksi!  

Olete juba jõudnud omavahel kohtuda ka?

Merlin: Olen siiani kohtunud planeeritult ühe inimesega meie grupist, kellega koos jalutamas käime ja lattetame. Ka meie grupi suvistel kokkutulekutel plaanin osaleda. Lisaks täiesti juhuslikult kohtusin ühe veebruaribeebi emmega veel šopingul. See situatsioon oli nii armas. Vaatan lasteriideid ja järsku tuleb minu juurde üks naisterahvas ja küsib: "Kas sa oled ka üks veebruaribeebi emme?" Ja ma ei olnud isegi vankriga, kus on meie grupi salamärk!

Marit: Mina kohtusin kahe grupi liikmega juba sünnitusmajas. Meie palatid olid kohe lähestikku ning ühel hetkel, mu suureks üllatuseks, olid nad mind uksevahel tervitamas. Kohtumine oli nagu vanade tuttavatega.

Noole: Üks veebruariemme, kelle tehtud koogiga tähistasin meie lapse esimest minisünnipäeva, oligi esimene, kellega päriselt kohtusin - ta tõi selle koogi ise ära. Puhtjuhuslikult kohtusin imetamisnõustaja kabinetis ühe meie liikmega, kes mu ära tundis. Ja mina olengi see, kellega Merlin jalutamas käib. Olen veel käinud ühe toreda, samuti lähedal elava veebruariemmega beebikinos. Ja alles kohtusin beebivõimlemises ühe emmega, kes on grupis väga sümpaatse mulje jätnud – päriselus oli samuti tegemist suurepärase inimesega. Meil oli ka juba üks ühisüritus – veebruariemmede loomaaiaskäik, kuhu hoolimata kargest kevadilmast vapramad kohale tulid.

Gerda: Seni ei olnud ma veel ühegi grupi liikmega kohtunud, kuid suvel on kokkutulekud, ühele nendest plaanin kindlasti minna.

Kariina: Olen kohtunud päris mitme emmega. Enamasti üritan endale inimestest eelarvamusi ja kujutelmasid mitte luua. Internetis ei saa anda edasi seda, mida näost-näkku verbaalse suhtlemisega ja tihtipeale mõistetakse üksteist valesti. Tavaliselt on meie jalutuskäigud mitmetunnised ja juttugi jagub.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid