Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Palju maksab sinu elu? (2)

Aastaid tagasi, kui ootasin alles Piigat, siis juhtus Mehe töökaaslasel tööõnnetus. Kuna Mees töötab turvateenistujana, siis on need ohud tal peaaegu et igapäevased.

Seega tekkis mul rasedana paanika, et minu kallile meheraasule tullakse ka kallale või kukub talle meteoriit pähe või upub orkaani ajal Eestimaal. Ja nagu minu hirme tundes, helistas mulle üks kindlustuspakkuja ning kutsus vestlusele. Saigi Mehel kratist haaratud ja kohale mindud. Tehti igasugu riskianalüüse ja pidime vastama miljonile küsimusele ning paika sai pandud mingisugune kompensatsioonide ahel mingite surmade ja vigastuste puhul.

Kusjuures, kuna mina olin korralik rase ja rasedusdiabeediga, siis mind keelduti kindlustamast. Ilmselgelt põhjuseks see, et risk kooleda või vigaseks jääda oli kuidagi suur nende silmis. Selline asi tekitas minus erilist kindlustunnet mõeldes ees ootavale sünnitusele. Peale Piiga sündi, aga kindlustati kohe ära.

Mõni aeg hiljem tungisid Mehele töö juures kallale pätid ja tekitasid talle peapõrutuse ning korraliku portsu lihashaavu. Siinkohal oli elukindlustuse õnnetusjuhtumi osa väga hea: kompenseeriti mõnusasti kodus oldud aja eest ja ei tekkinudki eelarvesse auku.

Oma kodu ostes, siis tuli võtta laenukaitsekindlustus, kuhu siis taheti sisse sokutada terve mustmiljon igasugust lisakaitset. See viis mind aga mõttele, et oleks aeg vaadata üle pere kindlustusasjad ja nii saigi järgmise kindlustajaga ühendust võetud konkureeriva pakkumise saamiseks. Piigal on siiani kindlustus puudunud. Nii noortele ei tehtagi elukindlustust ja seega valisime õnnetuskindlustuse talle päris mitme lisaga.

Nii õudne kui see ka ei tundu, siis Piiga elu väärtus on 5000 eurot. Emana on minu jaoks tema väärtus suurem kui mu enda elu. Ohverdaksin kõik, et ta mul olemas oleks. Kindlustuse silmis on ta aga niisama inimene, pigem lisakulu kui väärtus. Pean ütlema, et kindlustusmaakler rõhutas korduvalt, et lapse elu on kullast ka kallim, aga eeskirjad on eeskirjad. Minu ja Mehe elu on rohkem väärt, pea 50 000 eurot (mitte, et mul nüüd plaan oleks hakata rikastuma oma pereliikmete arvel).

Miks siis elu kindlustada? Meil on ju haigekassapoolne kindlustus olemas, kas siis sellest ei piisa? Ei, tõesti ei piisa. Kui mina peaksin hukka saama, siis katab kindlustus laenu ning annab Mehele kopika, et tema ja Piiga elu oleksid kergemad kohanemise perioodil. Ja kui Mees peaks hukka saama, siis saan mina kopika, et laenusummat vähendada. Niisama võib meiega iga kell mingi õnnetus juhtuda, mis võib pere eelarve tasakaalust välja lüüa.

Ma ei oleks näiteks elu sees uskunud, et saan ühel õhtul kõne abikaasalt:“ olen EMOs, politsei tõi, sest mulle tungiti tööl kallale. Ole hea ja tule mulle järgi“. Sel hetkel justkui peatuks maailm. Mure Mehe tervise ja elu pärast võttis hinge kinni ja Piiga oli sel ajal alles mõned kuud vana pisipamp, kes sai kiirelt kokku pakitud ja haiglapoole sõidetud.

Eks loomulikult ole hirmus istuda Mehega maha ja proovida panna oma surmale hind. Palju sa ikka selles vanuses surmale mõtled? Üldse ju mitte. Ikka elad päev korraga.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 6k), lisaks neile veel deegud, isepäine kass Caesar ja kiisubeebi George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

2 kommentaari

A
ants  /   10:28, 14. dets 2016
Kas kindlustus maksis kahjutasu.See artiklist ei selgu.Pisut segane lugu
T
Triin  /   19:00, 20. dets 2016
Jah, kindlustus hüvitas kolm kodusel ravil oldud nädalat.

Loe ka neid lugusid