Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Linnumaja kerkib

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et minust saab see inimene. See inimene, kes oma kodu ostes hakkab rõdudele kuhjama kokku lilli. See inimene, kes talve saabudes hakkab korraga mõtlema, et jesss!! ma saan panna lõpuks lindudele toidumaja püsti.

Ma olen ju peale emakodust lahkumist elanud üüritavatel pindadel. Minu jaoks tähendas oma vara vaid neid asju, mida sain vajadusel oma autosse pakkida ning järgmisele pinnale laiali laotada. Eks ma ikka unistasin vahel, et oleks mul oma rõdu, kuhu saaks panna kasvama maitsetaimi ja mõne kena lillekesegi amplisse, aga see tundus toona minu jaoks suhteliselt kättesaamatu asi.

Ja kui need mõtted pähe tulid, siis pigem kord sajandis ja kadusid sealt sama kiiresti kui tekkisid. Lindude söögimaja olen ammu tahtnud endale saada ja ka kasutada. Üüritavatel pindadel on aga enamasti see mure, et ei ole lubatud neid kusagile kinnitada ja viimases kohas ei oleks olnud võimalik ka linnumaja toika külge lüüa ja akna alla panna, sest pidevalt traavisid üle krundi suvalised inimesed, kes siis oleks selle linnumaja koos toikaga ühes võtnud.

Nüüd siis kolides oma koju sai esimeseks missiooniks peale aknalinkide väljavahetamise rõdude kaunistamine lilledega. Aknalinkidega oli mul mingi paranoiline teema, sest Piiga oskab neid euroaknaid sekunditega avada ning neljandal korrusel ei ole see oskus mitte üldse kasulik. Seega ongi meil ägedad lukustatavad aknalingid. Rõdule aga vedasin kokku maitsetaimi ja igasuguseid lilli oma aknalaualt ja Mees paigaldas mulle need alused, millele lilli kokku kuhjata. Kui jälle lillede jaoks liiga külmaks ilmad muutusid, siis sai mindud ja asemele toodud kanarbikud. Ma tõesti ei arvanud, et ma seda väikest nokitsemist naudin ja see mulle nii palju rõõmu valmistab.

Esimese lume saabudes tõi Mees päevakorda linnumaja vajaduse. Hakkas poodides uurima, milline majake võiks olla. Ema saatis mulle ühe endal kasutuna seisva linnumajakese, mille siis Mees kahe rõdu vahele trossiga kinnitas ning täna sain esimest korda ka linnumaja täita. Jalutasime Piigaga poodi lindudele süüa tooma ja viisin end kurssi, mida neile üldse pakkuda. Poest sai kaasa veetud ka üks suuremat sorti rasvapall ja eks siis homme Mees saab ülesandeks nuputada, kuidas see majakese juurde kinnitada.

Minu jaoks on samamoodi harjumatu tegevus investeerimine oma kodu jaoks asjadesse. Mul ei olnud varasemalt näiteks ühtegi peeglit seinal, sest esiteks üürile andjad ei armasta kui nende kodudesse auke tehakse ja teiseks piisas mulle vannitoas olevast peeglist, et oma nägu enne lahkumist üle vaadata. Sõbranna kinkis mulle aga kolimise puhul peegli, kus ma saan end üleni vaadata. Kui Mees seina auke puuris, et peeglit paigaldada, siis käis korraks peast läbi mõte: „Kas ma ikka tohin siia auku teha?“. Eks koduomanikuks kujunemine võtab aega. Sai käidud isegi ühistu esimesel koosolekul ning nii õudne kui see ka ei ole, siis ootab meid ees maja renoveerimine.

Miks õudne? Kui Piiga sündis, siis hakati renoveerima maja, milles asus korter, kus viimati elasime. Alguses neli kuud kestma pidav renoveerimine venis aasta pikkuseks ja kui aus olla, siis isegi siiani ei ole see maja lõplikult valmis saadud. Tänu sellele, et see renoveerimine venis ja paigaldamata jäeti sundventilatsioon, siis lisaks sellistele väikestele ebameeldivustele nagu seda oli oma nn koduõuel liikumise raskemaks muutumine tänu ehitusprahile, mis seal ka tänasel päeval vedeleb, oli ka suur ebameeldivus nagu hallituse tekkimine, mis panigi meid siis lõpuks kolima.

Okei jah, ahi läks ka katki ja korteriomanik muutus ka imelikuks, aga hallitus oli minu jaoks ikka peamine õudusunenägu. Õnneks selle maja puhul on tegemist korraliku ühistut ja juhatust omava majaga. Projekti kirjutati sisse sundventilatsioon, uued torud, soojustus ja muud eluvajalikud asjad. Peale selle pidi ehitus kestma vaid teatud arv kuid, mitte aasta ja pealegi nagu viimases kohas. Nii harjumatu on mõelda, et peagi saabuvad jõulud meie päris enda kodus. 

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 6k), lisaks neile veel deegud, isepäine kass Caesar ja kiisubeebi George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid