Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Mulle maitseb lumi! (1)

Pärast seda kui Piiga oli taas paar nädalat kodus olnud haiguslehel ja olime kõik kodus olevad pusled n+1 korda kokku pannud, raamatud läbi lapanud ja kõikvõimalikke muid tegevusi temaga teinud, siis oli mul hea meel kui ta sai minna lasteaeda ja Mees taas tööle.

Mina olin Piigaga nädalakese haiguslehel ja Mees teise nädala ja mõlemad igatsesime tagasi head töörutiini. Piigaga kodus olemine on päris paras ettevõtmine, sest ta on sama rahulik kui tornaado või orkaan või isegi need on tema kõrval vussikesed, sest Piiga suudab olla korraga nii hävitav kui ka kriiskav ja kaks sekundit hiljem on ta maailma armsaim inimene!

Igastahes läksin mina siis oma pisikesele tornaadole lasteaeda järgi ja nagu meil kombeks on, siis uurisin õpetaja käest, et kuidas lapsel päev läks. Minu hämmastuseks küsis õpetaja, et mis me lapsega teinud oleme?! Nimelt olevat Piiga järsku rääkima hakanud ja ühel hetkel lihtsalt läinud omaette ja pannud puslet kokku. Õpetaja sõnul ei ole ta kordagi olnud nii püsiv. Tegelikult on mu laps väga püsiv: ta on lumehange sukeldudes võimeline 10 minutit istuma ühel kohal ja lund endale sisse kühveldama. Kui talle seletasin, et lund ei tohi süüa, siis ta vastas mulle: „Mulle maitseb lumi!“

Lisaks sain teada, et ta on hakanud end ise riidesse panema. Minu jaoks ei olnud need asjad üldse üllatavad, sest ta on kogu aeg rääkinud. Lihtsalt varem ei saanud sellest väga aru. Kui võrrelda lastehoidu ja lasteaeda omavahel, siis lastehoius oli laps küll hoitud. Seal oli kolm kasvatajat ja tegevust jagus lapsele üksjagu. Samas pean tõdema, et alles lasteaias puhkes laps justkui õide. Eks oma rolli mängib ka see, et lõpuks on ta omavanuste keskel, kel ei ole lutti ega mähkmeid ja õpetajad reaalselt tegelevad lapse ja lapse kõne arendamisega.

Koduski saame Piigaga pikad jutud maha rääkida ja üldse on tegemist äärmiselt asjaliku inimesega. Juba varem olen täheldanud seda, et mida rohkem peenmotoorilisi tegevusi lapsele pakkuda, seda kergemini hakkavad tal sõnad tulema. Lisaks kõigele meeldib mulle see, et lapsega ei käida vaid jalutuskäikudel nagu lastehoius enamasti kombeks oli. Lasteaial on omal suur õu aiaga, kus laps saab end hommikupoolikutel korralikult tühjaks trallida. Omaette võiks kiidulaulu laulda õpetajatele.

Lume tulemine on minu jaoks rõõmustav. Peamiselt seetõttu, et imeväel kadusid ära need tuvid, kellega olen terve suve kakelnud, et nad mu rõdul kakal ei käiks. Pean tunnistama, et minu elu suurim viga oli ära kiskuda rõdu äärtelt sellised plastmassist toikad, mis tuvisid rõdult eemale hoidsid. Tol hetkel ma seda ei teadnud, et nende kiskumine viga on: mõtlesin vaid sellele, et ühel päeval keegi mõne sellise toika otsa oma silma kaotab ja kuna laps on ainus kandidaat, kellega see õnnetus juhtuda võiks, siis toimetasin selle emotsiooni ajel.

Oleks ma vaid teadnud, et igasugu tuvisid peletavad vidinad mitte vaid täiesti kasutud ei ole, vaid ka rahakotti augu sisse närivad, siis oleksin jätnud need asjad alles ja rõduuksi avanud vaid siis kui Piiga kodust eemal või lõunaunes. Kui keegi teile väidab, et tuvisid peletavad spreid ka reaalselt mõjuvad, siis ärge uskuge - ilmselgelt on tegemist selle firma mingi müügiinimesega, sest nendest spreidest oli sama palju kasu kui suverehvidest talvisel ajal.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 6k), lisaks neile veel deegud, isepäine kass Caesar ja kiisubeebi George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

1 kommentaar

A
ants  /   09:43, 11. nov 2016
Lume söömine on tervisele kahjulik

Loe ka neid lugusid