Jaga:     
Pere | Vanemate suhtlemine

Vale otsus: viis aastat eksmehega ühe katuse all

Minu elus on üks mahakriipsutatud periood – pärast otsust lahku minna elasin viis aastat oma mehega koos. Ühes korteris, eri tubades. Ja meil olid lapsed, kes samuti olid sunnitud selles olukorras elama.

Tõtt-öelda ei taha seda aega meenutadagi. Raske uskuda, et selline lahus kooselu nii kaua kesta võis! Esialgu olin kindel, et küllap lahenevad asjad umbes aastaga niipalju, et elame eri kodudes. Selleks aga tulnuks abielu lahutada. Kuid seda saab rahumeelselt teha ainult sel moel, et mõlemad annavad sisse lahutusavalduse. Mismoodi aga lahutada end mehest, kes keeldub igasugusest suhtlusest?

Pole võimalik kirjeldada olukorda, kus elatakse ühes korteris, aga üks inimene teisega ei räägi, ei ütle isegi tere. Võimalik, et paberite vormistamine oleks läinud libedamalt, kui oleksin välja kolinud. Kuid mul ei olnud minna kuhugi ega kellegi juurde. Oli ainult mees, kellega olime kui võõrad, ja abielu, mis juba pikka aega polnud toiminud.

Ja ühised lapsed, kes olid ammu pinna jalge alt kaotanud. Loota, et lapsed kooselu kiiva­kiskumist ei märka, on rumal. Tõtt-öelda arvan, et lapsed saavad eba­kõladest vanemate vahel enne aru kui asjaosalised ise. Mida pikemalt need eba­kõlad kestavad, seda suuremad probleemid lastel tekivad. Just laste pärast ma lahutada tahtsingi!

Loe siirast, õpetlikku ja valusat lugu värskest ajakirjast Pere ja Kodu.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid