Jaga:     
Pere | Vanemate suhtlemine

Kuidas meie suhe sai nii halvaks muutuda?

Maarja (34) ja Tarmo (37) kasvatavad aastast ja kolmeaastast tütart. Nende suhe hakkas allamäge minema, kui Maarja ootas esimest last. Nüüd on neil kaks tütart, aga suhted pole paranenud.

„Midagi minu füüsises muutus nii, et kaotasin igasuguse huvi seksuaalse läheduse vastu,“räägib naine esimesest lapseootusest. Erinevad rasedusaegsed komplikatsioonid ei olnud soodne pind romantikaks. Peagi tuli välja, et seda polnud ka kodu, kus kasvab beebi. Tütreke oli rahutu magaja ja öösel sai rohkem üleval olla kui puhata. Selge see, et midagi muud sellistesse öödesse ei mahu. Ja selge see, et suhetele see just kasuks ei tule. Vanemate niigi harvadel lähedushetkedel ärkas laps üles ja hakkas nutma. „Ma ei suutnud end enam lõdvaks lastagi, teadsin, et iga hetk hakkab beebi jälle nutma,“ kirjeldab Maarja.

Lähedust pole

Ta teab, et mehe jaoks ongi läheduse puudumine kõige raskem.Ka nääklused on kerged tulema, kui oled pidevalt üle väsinud. Kummagi pere samas linnas ei ela, nii pole ka lapsehoidjaid kuskilt võtta, et natuke puhata või kahekesi olla.“Tüli tõuseb igast asjast, lähme mõlemad hetkega põlema,“ nendib Maarja kurvalt. Arusaamatust tekitas esimese lapse ajal seegi, et naine vahel sõbrannadega väljas käis. Kuidas ta seda siis jaksab? Naise arvates on see midagi muud – teise keskkonda saades tuleb energiat juurde. Maarja ütleb, et esimese lapse sünni järel tundus talle, et suhet päästa enam ei annagi. Nii mööda rääkisid nad abikaasaga üksteisest. Mees rääkis avameelselt, et vajab rohkem lähedust, naine omakorda, et jõuvarud on ammendunud. Kumbki ei suutnud teisele vastu tulla.

„Kui mees töölt koju tuleb ja lapsed magama lähevad, tahan ainult rahulikult süüa, arvuti avada ja enda asjadega tegeleda,“ räägib Maarja. „Ma ei jaksa mehega isegi rääkida, muust mõtlematagi.“ Et mõlemal oli siiski kindel soov teist last saada ja teha seda koos, siis nii juhtuski. Tegelikult aga polnud suhtekriis vahepeal lõppenud ega ole tänaseni. Maarja tunnistab, et kartis juba ette, milline kriis võib lahvatada teise tütre sünniga ja paraku see nii läkski.

Emotsionaalne kaugus

„Emotsionaalselt aina kaugeneme teineteisest,“ ütleb ta. „Oleme kahjuks jõudnud juba nii kaugele, et tundub imelik minna ja niisama meest suudelda. Pean igal nädalal plaani korraldada ise kodus romantiline õhtu, kuid alati jõuan välja sinnasamasse, et päeva lõpuks soovin vaid võimalikult ruttu magama saada.“ Maarja tunneb ka, et sooviks isegi mehe poolt rohkem tähelepanu. Ta tunnistab, et on solvunud, kui mees ei pea näiteks naise tehtud igapäevast maitsvat õhtusööki tähelepanuavalduseks.

Põhimõttelisi lahkarvamusi laste kasvatamisel või muudes asjades neil ei ole, kuid tuleb siiski ette, et nad heidavad üksteisele ette, kuidas teine lapsega käitub või mida talle lubab.„Kõige vähem tahan ma seda, et kasvatame lapsed kooliealisteks ja läheme lahku, sest oleme teineteise ja enda rahuldamata vajadustest nii tüdinud ja tülidest räsitud,“ jagab naine. „Soovin nii väga temaga koos olla ka siis, kui lapsed on suuremad ja jääb jälle rohkem aega teineteisele.
Kardan aga, et me ei pea vastu.“
 
Ta mõistab mehe tundeid, kuid ei leia endas kahetkel jõuvarusid keskenduda omavahelistele suhetele. Maarja kiidab meest igati: suurepärane abikaasa ja isa lastele. Abikaasa on alati nõus lastega tegelema, kui Maarja endale aega vajab ja lööb kaasa kõigis kodutöödes. „Seda tänamatuna end tunnen. Meie suhe ei olnud ehk ka enne laste sündi ideaalne, kuid paradoksaalsel kombel näen ma aina rohkem, kui hea mees mul on ja kui väga tahan temaga koos vanaks saada.“

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid