Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Laps esimest korda öösel kodust eemal

Piiga oli nüüd esimest korda mitu ööd kodust eemal. Ma pakkisin talle kaasa pool elamist ja terve hunniku kaisukaid, musitasin Mehe ja Piiga ära ja läksin haiglavoodisse.

Seal istudes ikka mõtled ja muretsed, et kas Piiga saab hakkama. Minu peamiseks mureks oligi see, kuidas Piigal läheb oma vanaisa juures. Imelik asi, mille pärast muretseda, onju? Põhjus muretsemiseks seisnes selles, et vanaisa elab meil Pärnus ning me ei satu sinna väga tihti. Lisaks ei ole Piiga kunagi ise vanaisa juurde ööseks jäänud nii, et mind ei oleks olnud lähedal. Oma isa teades, siis ta on täiehingeline vanaisa ning võtab asju palju rahulikumalt kui mina ja Piiga on väga hoitud ja armastatud, aga ikka muretsesin, et ega Piiga öösel nuta ja kuidas ta kohaneb.

Kirjutasin isegi pika romaani valmis, millele uhkelt nimeks kirjutasin „Piiga manuaal“. Kui seda manuaali kirja panin, siis jäin mõtlema, et mu laps on ikka päris lahe väike inimene. Tal on omad nõudmised ja kombed ja natukene iseloomu ka. Muigasin, kui kõike seda, mis minu jaoks nii tavaline ja harjumuspärane on, paberile panin. Nagu näiteks, et laps tuleb potile suunata, sest ta ei lähe sinna ise või kui ütleb, et on vajadus, siis kaks sekundit enne õnnetuse juhtumist. Igatahes nautis isa vanaisa olemist terve ööpäeva, õpetas Piiga jalgrattaga sõitma ja siis sõidutas lapse mu ema juurde (jah, me peresuhted ja värgid on keerulisemad kui mõnes ladina-ameerika seebikas).

Ema on selline, kes on harjunud kindlate struktuuride ja plaanidega. Oli võtnud lapse enda tuppa, kuna õe pere ka sel nädalavahetusel tema juures oli ning oli iga Piiga häälitsuse peale öösel reageerinud ja last vajadusel potitanud. Esimeseks avastuseks oligi see, et stressiolukordades tekib tagasilangus: nimelt ei olnud ööd enam kuivad. See muutus loomulikult kohe, kui Piiga koju tagasi tuli. Ärkas kenasti kuivas voodis, aga see selleks. Ema oli mul igatahes super, et potitas last keset ööd. Ma ise tean, kui raske see olla võib, kui uni on katkendlik. Piiga samas aga olevat maal lausa paremini maganud kui kodus.

Kõige naljakam oli kuulda seda, et vanaema juures veedetud päevadel laps valis ise välja oma lemmikisiku, kes talle võis riideid selga panna ja kellelt rohkem tähelepanu otsis. Ma olen ise ka täheldanud, et mõni hommik, kui on vaja ruttu riidesse saada ning teele asuda, siis Piiga just nimelt minu riietamise peale viskab end silda. Samas kui kaks sekundit hiljem issiga samu pükse jalga pannes on ta nagu väike rahu ja vaikus ise.

Lisaks rääkis ema ühest väga armsast kombest: Piigaga kaisutades ta silitab õrnalt põske ja siis kallistab. Kui eile õhtul kaissu pugesime, siis sain seda ise tunda ja hakkasin mõtlema, et kust ta küll selle õppinud on? Kuni tuli meelde, et kui teda lohutan mingi asja puhul, siis ikka silitan põske ja selga. Olen täheldanud Piiga puhul ka seda, et kui mõni tema sõbrannadest on õnnetu, siis ta proovib lohutada ja kallistab ja silitab selga. Eks lapsed võtagi üle kõik meie käitumismustrid. Ja nii armas on tunda, kui see väikene käsi õhtul põske paitab ja siis karukalli tehakse.

Hetkel püüame tagasi libiseda halli argipäeva. Ma nii ootan seda kui aus olla, sest kui oled haiguslehel kosumas ja samas on vaja ära teha miljon toimetust, siis on vaja natukene seda turvalist argipäeva.

Minu nimi on Triin (30): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 5k), lisaks neile veel deegud, isepäine kass Caesar ja kiisubeebi George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid