Jaga:     
Pere

Kristina Tennokese: "Kui saime teada, et meile sünnivad poiss ja tüdruk, siis mees ütles kohe, et kokku me neid tantsima ei pane!" (3)

Paljude laste “tantsuema”, võistlustantsutreener ja tantsukooli Danceland peatreener Kristina Tennokese särab õnnest oma kaua oodatud uues rollis – olla ema kaksikutele Norale ja Aronile.

Kas raseduse ajal andsid ka trenne?

Kristina: Lapsed sündisid mullu 6. oktoobril. Augusti lõpus tegin tantsulaagris veel kaasa, isegi septembris andsin tunde, võibolla mitte nii aktiivselt ette näidates, aga ikkagi. Õnneks on mul tantsukoolis üks treener veel – Baile Orb, kes õpetab standard­tantse. Ning enda õpilastest on tekkinud abistajad, kes tahavad kunagi treeneriks saada. Abikäsi on ikka siit-sealt võtta.

Kuidas hetkel tööga lood on?

Kristina: Käin iga päev umbes kolm tundi järjest trenne andmas. Vahel ka nii, et teen kolm tundi ära, siis tulen koju lapsi söötma ning lähen tagasi. Trennid on esmaspäevast reedeni,­ nädala­vahetustel on võistlused. Võistlusi olen jõudnud küll veidi vaatama, aga kohtunikuks pole veel käinud.

Kas lapsed on sinu trennis olles issiga?

Kristina: Meil sellist varianti ei ole, et vanaema-vanaisa saaks hoidma tulla. Minu vanemad elavad Tartus ja Andro ema elab Šveitsis. Peame ise hakkama saama. Otsustasime, et hoopis Andro jääb vanemapuhkusele. Nii et oleme mõlemad kodus (kui ma parajasti trenni ei anna). Kaksikutega poleks vist teisiti ette kujutanudki.

Selle võrra on elu märksa rahulikum?

Kristina: Jaa, täiesti teine tera kohe! Kuulen kaksikute emadelt, et ei saa hetkeks duši allagi minna. Mul ei ole õnneks sellist muret olnud.

Kuidas möödus beebiootuse aeg?

Kristina: Väga rahulikult ja hästi positiivselt. Kaal eriti ei tõusnud, ilmselt sellepärast ei olnud ka väga mingeid raskusi. Eks ise ka päris palju liikusin. Mul vedas, et lõpuosa jäi suve peale – ilm oli ilus ja soe. Ei olnud vaja ennast hullult riidesse toppida.

Kuidas sünnitus läks?

Kristina: 38. nädalal pidime haiglasse esilekutsumisele minema, kaksikud ju. Loomulikul teel sünnitamine kestis väga kaua. Pärast 23. tundi otsustati, et tehakse era­korraline keiser. Muidu näitajate järgi arvati, et võiks tulla ka loomulik sünnitus, aga ju siis sportlase keha on ikka nii pinges, et ei saanud. Olin ka ise selleks hetkeks nii väsinud, ütlesin juba 3–4 tundi varem, et tahaks keisrit. Lihtsalt ei jõudnud enam üleval olla, unepuudus. Eelmisel ööl ka ju ei maganud. Saatekirjaga läksime, närvid olid püsti.

Kas elukaaslane Andro oli sinu juures?

Kristina: Jaa, olime kogu aeg koos! Ilma temata ei tea üldse, mida ma oleks teinud. Ta oli väga tubli. Kui sul on ikka oma inimene kõrval, annab see kindlustunde.

Andro: Eks need 23 tundi olid pingelised, püüdsin toeks olla nii palju, kui sain. Kui lapsed käes olid ja saime omaette palati, ei raatsinud enam magama minna.

Kuidas alguses elu kodus välja nägi?

Kristina: Meil oli selline olukord, et Andro ema sõitis juba teisel päeval pärast laste sündi Eestisse, et lapselapsi näha. Ta oli meil esimene külaline haiglas ja kojutoomisel olime kõik koos – Eestis olles elab ta meie juures. Siis olime korraga võõrustajad ja samas vastsündinutega kodus. Esialgu oli kerge segadus. Aga harjusime oma beebidega üllatavalt kiiresti. Ei olnud kogu aeg paanikatunnet, et mida teha ja kas kõik on hästi.

Andro: 4 GB fotoaparaadi mälukaart sai paari nädalaga täis, püüdsin kõike jäädvustada. Uhke tunne oli!

Mis on olnud siiani kõige raskem?

Kristina: Ilmselt see, et tahaksin rohkem kodus olla, aga pean vahepeal ära käima. Muud pole hetkel nagu kurta. Meil on lastega vist kokkulepe olnud – nad on väga kannatlikud ja head, vähemalt siiani on olnud. Andro on ka hästi rahulik ja toetav.

Andro: Raske on see, et aeg liigub liiga kiiresti, ei saa arugi, kui juba õhtu käes.

Öösel saate magada?

Kristina: Alguses nad tahtsid lausa 5–6tunniseid toitmisvahesid jätta.­ Aga nad polnud ju sündides normaal­kaalus. Siis pidime neid iga kolme tunni tagant toitmiseks üles äratama. Aastavahetusel külas oli üldse nii, et kell 23 panime nad magama ja hommikul kell 6 pidime väevõimuga­ üles ajama, et koju minna. Olime viimased külalised, kes oma beebidega lahkusid. Külas peavad nad ennast üldse hästi üleval.

Mis on olnud kõige üllatavam?

Kristina: Üllatust ei ole, suur rõõm on ainult! Olin väga kaua oodanud, et emaks saada. Olen lastega oma tantsukoolis­ kokku puutunud ja nende hingeelu tundnud. Eks üllatused tulevad siis, kui beebid hakkavad rääkima või rooma­ma, kõndima.

Sellest naljast ei saa üle ega ümber, et treener sünnitas omale tulevase võistluspaari – tüdruku ja poisi korraga.

Kristina: Kui saime teada, et on poiss ja tüdruk, siis Andro ütles kohe, et kokku me neid tantsima ei pane. Mulle oli siis üldse üllatus, et ohoo, ta on nõus, et nad hakkavad tantsima! Nii et see on juba pool võitu. Vahel on nii, et õde ja vend ei taha koos tantsida, vahel just tahavad. Eks paistab. Mul ei ole olnud küll ühtegi õe-venna paari, kes on täpselt ühevanused.

Kuidas Nora ja Aron oma kokku klappivad nimed said?

Kristina: Nimed olid meil juba paar aastat olemas. Andro soovis poisile nimeks Aronit ja mina tüdrukule Norat. Hiljem avastasime, et tagur­pidi lugedes on need üks ja sama nimi! Kui nüüd kaksikud tulid, siis otsustasime, et millal siis veel need nimed ära kasutada kui mitte praegu.

3 kommentaari

P
pepe  /   17:24, 29. sept 2016
[ Sisu ei vastanud Õhtulehe kommenteerimise reeglitele. ]
M
maimo  /   19:55, 29. sept 2016
"pepe" miks oled nii kibestunud? Vahet pole kes on vanemad ja vanavanemad. Ära pritsi sappi ja vahel tuleb mõni info endale hoida.
N
Nunii,  /   17:36, 29. sept 2016
Aga miks nad üldse tantsima peavad hakkama? Võimalik, et neil on tulevikus hoopis teistsugused soovid mingis muus valdkonnas tegutsemiseks. Vanemad ei tohiks siiski oma laste tulevikku juba sünnihetkel ette määrata, kuhu jääb siis laste endi valik?
J
Jess!  /   19:29, 29. sept 2016
Seni arvasin,et ainult minu lapsed-lapselapsed on armsad-AGA need kaks-niii armsad,!Õnne perele!

Loe ka neid lugusid