Jaga:     
Väikelaps

Küll kõik tuleb omal ajal?

Kui lohutad end sellega, et küllap kõik oskused tulevad omal ajal, võid väikelapsele teha karuteene. Kui laps ikka ei räägi või sammu nagu omaealised, tuleb tegutseda kohe.

Ärge nüüd ehmuge – mõni laps hakkab kõndima juba üheksa­kuuselt, teine mõni kuu pärast aastaseks saamist. Üks väikelaps lobiseb kõvasti rohkem kui teine. Lapsed ongi erinevad. Sellegipoolest ei tee hiliste õitsejate puhul paha spetsialistiga nõu pidada. Kaotada pole midagi, ainult võita!

Tauri on praegu kümneaastane nutikas koolipoiss. Aga üksnes tänu sellele, et kohe ta põnnieas said vanemad jälile, et poisi kõnes ja ­seega ka üldises arengus on puudujääke. Nii asusid nad kärmelt kaotatud aega tagasi tegema ja pühendusid lapse järeleaitamisele.

Eitamine ja lootus

Tauri ema Janika (40) aimas juba enne poja laste­aeda minekut, et laps on oma eakaaslastega võrreldes arengus kõvasti maas: ta ei rääkinud peaaegu üldse, ei otsinud oma­ealiste seltsi ega püüdnud kellegagi suhelda. Ise­loomult ja olekult on Tauri alati olnud armas ja hea laps. “Sisimas sain aru, et ta on teistest väga erinev, kuid emana lootsin ikka, et küll ta varem või hiljem rääkima hakkab,” meenutab Janika. “Kõne aga ei tahtnud kuidagi areneda...”

Päris selgeks sai Tauri probleem siis, kui ta kolmeselt lasteaeda läks. “Pärast paari kuud seal käimist kutsus lasteaia logopeed Ülle Kuusik mind vestlusele,” räägib Janika. “See oli mu elu valusaim ärkamine. Teadsin, et probleeme Tauriga on, aga kuuldes, et lood on sedavõrd halvad ja tõe­näo­liselt pole tal võimalik tava­kooligi minna, olin jalust niidetud.”

Probleemiks kõne mõistmine

Neuroloogi juures käik ja lapse­ üldarengu uurimine näitas, et ­Tauri tegutses sel ajal eakaaslastega võrreldes oluliselt madalamal, mõõduka vaimupuude tasandil. Samas selgus, et lapse esmane puue ei seisne õnneks mitte vaimses maha­jäämuses, vaid hoopis kõne mõistmises. Kui Tauri sai tegutseda matkides, läksid tal silmad särama, ta mõistis täiskasvanut ja täitis üles­ande. Kui ülesanne eeldas aga sõnalisest korraldusest arusaamist, jäi see täitmata.

Tegemist oli primaarse kõne­puude ehk sensoorse alaaliaga, mille puhul on kahjustatud peaaju vasakus poolkeras oleva kõnekeskuse kõnemõistmise piirkond. Sel puhul tuleb lapsega tööd alustada varakult ja teha seda järjepidevalt aastaid. Kui õigel ajal jääb abi saamata, siis on intellektikahjustus paratamatu.

Eitamisest tänutundeni

Esimest korda Ülle Kuusiku vestlusel käies oli Janikal kaasas ka Tauri väike õde, lisaks ootas naine neljandat last. “Istusin pärast vestlust pikalt autos ja lihtsalt nutsin,” meenutab naine. “Minus segunesid kõik tunded: viha, enesehaletsus, jõuetus, eitamine.”

Puue ei seisnenud õnneks mitte vaimses mahajäämuses, vaid hoopis kõne mõistmises.

Kõik see tuli endast välja lasta, et hakata last aitama. Janika lausa vältis mõnda aega logopeedi, sest talle tundus, et spetsialist oli tema ja ta poja suhtes ülekohtune. Mõne nädala möödudes aga pahameel lahtus ja asendus tänutundega. “Leidus keegi, kes julges asjadest rääkida nii, nagu nad on, ja panna mind tegutsema lapse parema tuleviku nimel,” on Janika logopeedile tagantjärele tänulik.

“Ülle lohutas mind toona, et loodus on loonud imelise võimaluse: kui vara sekkuda, saab paremat ajupoolkera õpetada üle võtma vasaku poolkera funktsioone,” räägib Janika. “Sekkumine oleks pidanud toimuma aga enne kolmandat aastat, Tauri oli siis juba neljaseks saamas. Olime kaotanud palju väärtuslikku aega oodates, lootes ja uskudes, et küll kõik iseenesest laabub. Kuid oota­mine oli viga.”

Algus oli Janika sõnul väga raske, sest pojal puudus igasugune valmisolek koostööks. Lisaks logopeedi abile sai Tauri ka eripedagoogilist tuge ja näolihaste massaaži. Viimast oli vaja selleks, et parandada näo­lihaste plastilisust. Ajutegevuse aktiveerimiseks määrati Taurile aga ravim, mida tuli võtta iga päev mitu kuud järjest.

Pikk töö

Kõne mõistmise ja esilekutsumise arendamiseks tuli tegelema hakata Tauri taju, mõtlemise, mälu, üld- ja peenmotoorikaga, seda just praktiliste tegevuste – enese­teeninduse, voolimise, joonistamise ja mängimise – kaudu. 

Ülle Kuusik koostas perele iganädalase tööplaani, mille järgi kodus lapsega situatsioone läbi mängida ja sõnu harjutada. “See ei tähendanud, et istusime iga päev ainult laua taga ja korrutasime sõnu. Pigem oli see järjepidev tegevuste­ jada: praktiline läbimäng, õpitud situatsioonide kinnistamine, märkamine, tunnustamine ja väsimatu sõnade õigeks väänamine. Iga väiksemgi edusamm tegi ütlemata palju rõõmu ja ajapikku tekkis ka Tauril endal tahe kaasa töötada,” kirjeldab Janika.

“Viienda eluaasta lõpuks hakkas­ poiss enam-vähem arusaadavalt kõnelema, kuigi korralduste mõistmine ja isegi lihtsamate tekst- ja probleemülesannete lahendamine oli talle ikka veel ütlemata keeruline. Poiss lihtsalt ei mõistnud teksti ega suutnud luua seoseid.”

 

Ühe puudeastme kaupa üles

Logopeed Ülle Kuusik hindas Taurit iga lasteaia-aasta alguses, et näha, kui kaugele laps on arenenud ja kust uuel aastal edasi liikuda. Kuna probleem oli väga tõsine, siis algetappidel suuri hüppeid arengus olla ei saanudki. Kuid igal aastal ületas Tauri ühe puudeastme, jõudes lõpuks eesmärgile.

Väikelapse aju on kuni 3,5aastaseks saamiseni mõjutatav.

Kui Tauri alustas viimast aastat lasteaias, olid kõik üsna kindlad, et kevadeks laps kooli­valmidust ei saavuta ja tuleb taotleda kooli­pikendust. Aga just siis hakkasid juhtuma imed. Poisil avaldus terav matemaatiline taip, paranes mõistmine, ta muutus sotsiaalsemaks, tekkisid esimesed sõbrad. Kevade hakul tehtud n-ö tasemetest näitas, et Tauri oli oma arengus eakaaslastele järele rebinud ja sügisel kooliminekuks valmis mis valmis!

Tauri oli edukam pigem individuaalses töös kui rühmategevustes. Kuigi lugemisoskuse omandas ta koolis üsna ruttu, tekitas tekstide mõistmine talle esimeses klassis endiselt raskusi. Õnneks sai poiss väga hooliva õpetaja, kes oli lapse eri­päraga hästi kursis ja oskas alati abi pakkuda.

Võiduka lõpuni

Kuna kooli minnes oli põhimureks, et Tauri ei mõistnud liitlauseid, sh liitlauselisi töökorraldusi, siis aitas õpetaja tal need lühemateks juppideks harutada. Koostöö õpetajaga laabus suurepäraselt ja samm-sammult liikusid asjad paremuse poole, kuni Tauri enam igapäevast kõrvalabi ei vajanud. “On täiesti selge, et Ülle Kuusiku pühendunud tegevuseta ei oleks Tauri puhul võimalik sellisest eduloost rääkida,” on Janika veendunud.

Tauri kõnepuude põhjuseks peab ema ise seda, et enne lapseootele jäämist tuli tal tarvitada kangeid ravimeid. Kõige sagedamini tekivad sellised kõneaparaadi kahjustused aga sünni­aegse hapnikuvaeguse tõttu või on pärilikud.

Ka pere pesamunal Tormil (6) on sarnaseid probleeme, tema jutus pole häälikuid l, v ja r, mistõttu on kõne areng pärsitud. Lisaks on poisil apraksianähud – häälikud ei taha kõnes kinnistuda. “Temaga võtan asja juba emotsiooni­vabalt. Olen palju teadlikum ja tasakaalukam. Tormi puhul olen aga üsna kindel, et saime õigel ajal probleemil sabast kinni ja jõuame aasta-paari pärast eesmärgile,” lausub Janika.

Tonti ära näe

Logopeed ja eripedagoog Ülle Kuusik tõdeb, et peamiselt pöörduvadki vanemad arsti poole siis, kui laps ei hakka rääkima. “Kuid oluline on jälgida ka teisi arenguvaldkondi, sest kõne ei tule tühjale kohale – kõne arengus mängivad väga olulist rolli motoorika ja tajud,” selgitab Kuusik.

Kogenud logopeedi sõnul ei maksa kohe tonti näha, kui üks laps räägib tunduvalt rohkem kui ta eakaaslane, kuid mure korral soovitab ta siiski nõu küsida. “Eesmärgiks ei ole diagnoos, vaid võimalikult kiire abi,” rõhutab ta. Kuusiku sõnul on väikelapse aju kuni 3,5aastaseks saamiseni väga plastiline ja mõjutatav.

Kui Tauri oleks hakanud abi saama alles pärast neljandat eluaastat, ei oleks ta logopeedi hinnan­gul tõenäoliselt tavakooli jõudnud, sest poisi kõne ei oleks võimaldanud tal uusi teadmisi hankida. “Samuti oleks selleks ajaks saanud korvamatult kahjustada poisi vaimne areng. Kui selline laps oleks aga enne kooli üldse abita jäänud, siis oleks teda ees oodanud õppimine toimetuleku õppe­kava alusel,” selgitab Kuusik ajakaotuse tagajärgi.

Vanem on parim õpetaja

Oma esimesel eluaastal teeb laps läbi väga intensiivse arengu. Üldmotoorne areng hõlmab pööramist, istumist, roomamist, püsti tõusmist ja esimeste sammude astumist. Käefunktsioonide areng aga esemete haaramist, käes­hoidmist, asja ühest käest teise panekut ja lihtsate kokku­viivate toimingute sooritamist. Just käe­funktsioonide areng tagab kahe ajupoolkera ning silma ja käe koostöö.

Kui lapsega tegelemise ajal temaga ka rääkida, siis kujuneb esimese eluaasta lõpuks välja esmane kõne mõistmine ning laps hakkab ka ise sõnu ja kindla tähendusega silpe kasutama. Kui kirjeldatud arenguliinides esineb mahajäämust, viitab see mingile probleemile, mis ei lase lapsel eakohaselt areneda. Kiire sekkumine tagab reeglina edasise eakohase arengu või aitab potentsiaalseid hädasid leevendada.

Ülle Kuusik rõhutab, et lapse arengus on oluline sotsiaalne mõju, kõige suurem siin on just vanema roll. “Kui laps 2.–3. elukuu paiku veel ei kooga, tuleb vanemal ise koogates seda õpetada. Samuti on võimalik õpetada lapsele lalisemist: vaadata talle otsa, näidata mingit lelu või tegevust ja korrata talle püüdlikult erinevaid silpe. Kui sellest hoolimata laps 7. elukuuks ei lalise, tuleks arstiga konsulteerida.”

Pärast ühe aasta sünnipäeva peaks laps kõnet nii palju mõistma, et reageerida korraldustele: anna pall, too papud siia jne. Tal peaks olema vähemalt kümme silpi või sõnakildu, mida ta kasutab konkreetse asja kohta. Oluline verstapost lapse arengus on siis, kui ta hakkab asju ühest käest teise panema. “Selle toel hakkavad kujunema sidemed kahe ajupoolkera vahel,” selgitab logopeed.

Mida edaspidi jälgida?

Teisel ja kolmandal eluaastal toetub laps maailma tundmaõppimisel matkimisele. Seega peab olema, keda ja mida jäljendada. Väikelapse areng sõltubki eelkõige sellest, kuivõrd vanemad talle tööriistade (tass, lusikas, pliiats jne) kasutamist ette näitavad, koostegevusse haaravad ja uut oskust treenivad. Kui lapsega tegutsemise ajal ka rääkida, areneb tema kõne lausa plahvatusliku kiirusega. Kolmeaastased lapsed moodustavad grammatiliselt vormistatud laiendamata või 4–5sõnalisi laiendatud lihtlauseid. Oma oskusi kasutavad nad aktiivselt suhtlemisel ning kolmanda eluaasta lõpus hakkavad juba ise oma tegevusi kõnega saatma ja kommenteerima.

Kolmeaastase lapse puhul on oluline jälgida, kas tema tegevus ja kõne on seotud. Kas ta kirjeldab oma tegevust? Kuusiku sõnul on ohu märgiks, kui kolmese kõne ja tegevus ei lähe omavahel kokku, vaatamata heale sõnavarale ja kõnele. “Kui sinna lisandub vaid põgus pilkkontakt ja pidev häälitsemine, peaks viivitamatult abi otsima.”

Kuusik tõdeb, et poolte 2–3aastaste laste võimed ei vasta oma ealise arengu astmele. “Terves maailmas kasvab probleemsete laste arv ehmatavalt kiiresti, nii ka meil,” märgib ta. Ja kahetseb, et Eestis puudub varase ennetamise keskus, kus vanemad oma väikelastele kiiresti abi saaksid. Lisaks teevad vanemad ka ise oma lapsele karuteene liigse vabakasvatusega, leiab Kuusik. “Vanemad ei paku väikelastele piisavalt jõukohast ja arendavat praktilist tegevust, vaid pigem teenindavad neid edasi. Kahjuks pole ka koolides sihipärast õpetust: terviseõpetuses pööratakse rohkem tähelepanu seksuaalkasvatusele, vähem aga pere loomisele ja lapse teadlikule kasvatamisele,” muretseb kogenud logopeed.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid