Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Eeskujulik lasteaia lapsevanem: panustab, teeb koostööd, maksab (1)

Kohe esimese asjana, kui Piiga lasteaeda viisin, siis küsiti väikest summat ühe telefoni jaoks, mille üks lapsevanem oli rühmale ostnud. Pean aus olema, et mul jäi suu lahti.

Okei, jah. Sa ostsid telefoni rühmale oma vabast tahtest ja nüüd siis küsid selle eest raha ja lasteaia õpetaja peab siis see vahendaja olema? 

Olen lugenud lehtedes, kuidas Tallinna lasteaiad elementaarsetest asjadest nagu tualettpaber puudust on tundnud ning iga vanem on pidanud eluks tarvilikku sinna kohale vedama. Eks kusagil peetakse arvestust selle üle. 

Sa tuled kohale mingi telefoniga, mida ilmselt keegi ei palunud ega nõudnud ja nüüd siis nõuad kõigilt raha sisse? Mul vedeleb kapis vähemalt kaks töökorras mobla, mis sai uuemate mudelite vastu välja vahetatud. Ma annaks need tasuta ära, ostaks ka kõnekaardi vms sinna sisse. Igatahes skooris see lapsevanem kindlasti punkti, sest asja serveeriti küll sedaviisi nagu oleks tegemist maailma parima sündmusega ja nüüd tuleks lausa eriti tänulik olla tollele lapsevanemale.

Tahan ka skoorida!

Ühel kenal reedesel õhtupoolikul helistati mulle Piiga lasteaiast. Esialgu mõtlesin, et mis juhtunud on, kuid Piiga oli nädalapäevad juba kodus nohukest ravinud.

Hääl telefonis uuris Piiga tervise kohta ja uuriti, millal ta taas kohale tuleb ning siis läks asi põnevaks. „Te märkisite siia ankeeti, et te tõlgite vajadusel inglise keelest meile“. Jah, tõesti. Lasteaiast anti pihku paberid, mis tuli siis täita ja kõige viimases nurgas oli kastike, kuhu tuli kirjutada, et kuidas saan neile kasulik olla. Ega ju saa sinna lubada õhulosse ja pudrumägesid kokku. Kirjutasin lisaks oma keeleoskusele ka käsitööoskuse sinna, ise sisimas lootes, et ärgu nad palun palugu mul 16-paari sokke kududa jõuludeks, sest see oleks mulle justkui ajusurm. Järgnevat aga ei oleks ma osanud uneski näha.

Hääl telefonis hakkas pajatama, et nimelt üks gümnaasiumi õpilane vajab inglise keele õpetajat. Okei, ma olen küll läbinud kõik ained, et minna õpetajaks. Õpetanud nädalate viisi saksa keelt koolis, aga inglise keelt ei ole ma mitte kunagi õpetanud. Samas hakkas ajus tirisema ka mingisugune imelik häirekella moodi asi: me laps peab järgmised aastad seal lasteaias käima ja kui nüüd juba hakata pirisema ja virisema, siis kuidas seal see eluke tal üldse olema hakkab?

Seda enam, et esimese lasteaiaürituse ajal jõin ma parima sõbranna sünnipäeva tähistades veini ja nautisin seltskonda. Samuti ei jõudnud ma kohale esimesele lasteaia lapsevanemate koosolekule ja tundsin end justkui hunnik pattu. Peaks ju natukenegi panustama oma lapse helgema tuleviku nimel?! Kui aus olla, siis ma ei kujuta täpselt ette, kuidas see lasteaia lapsevanema elu on.

Mis siin salata: ma tahtsin ka punkti skoorida :D Ma tahan ka olla see eeskujulik lasteaia lapsevanem, kes panustab ja teeb koostööd, kuigi see panustamine just nüüd lasteaiaga seotud ei ole. Seega siis ühel kenal õhtupoolikul helises mu telefon ja kohale tuligi lapseke oma õpikute ja asjadega ning kohe alguses sai selgeks, et paar tundi nädalas tähendab tegelikult ikka mitu tundi rohkem tööd, kui oleksin osanud arvata. See aga ei tähenda, et ma nüüd uue koormuse kartes oleksin lapse üle ukse välja visanud. Sai paika pandud plaan, kuidas läheneda asjale ja nüüd ma siis olengi eraõpetaja.

Nõukaaeg

See käitumine meenutab mulle seda lugu, mida ema mulle kord mu enda vanaema kohta rääkis. Nõuka ajal, kui isegi oli neil raha vähe ja peres kasvamas mitu tütart, siis ema nägi hullu vaeva, et isa palgaga meid ära majandada ja siis vanaema tassis kohale igasugu kleidikesi ja asju. Ema ütles, et ta ei tundnud üldse suurt rõõmu järjekordsest kleidikesest, sest tal oli neid kapis juba oma sada ühe tütre jaoks ja tütreid on tal kokku kolm ja eriliseks nahaalsuseks pidas ta seda, et vanaema siis selle kleidikese eest ka raha küsis.

Ema ei palunud tal seda nodi kohale tuua, veel vähem oli ta huvitatud niigi olematust eelarvest seda kleiti kinni maksma. Jah, esialgsed 99 korda ta tõesti ostis asja välja, aga siis ütles, et aitab: tahad tuua, siis too, aga ära küsi raha. 

Minu nimi on Triin (30): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 3k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

1 kommentaar

P
Pille  /   20:55, 22. sept 2016
Rühmades tavaliselt ei ole telefoni ja raha kogutaksegi kõnekaardi jaoks, et saaks ka telefoni teel rühmaga asju ajada. Minu laste lasteaias on vähemalt nii olnud. Ja neid, kes viitsivad, kasutatakse ära ka koolis.

Loe ka neid lugusid