Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Uues kodus, laps saab oma toa

Viimase kuu jooksul on toimunud me elus märkimisväärsed muudatused: vahetasime hallitava üürikorteri päris oma kodu vastu ning Piiga sai endale oma toa.

Kui enamikel lastel on oma tuba sündides valmis seatud, siis meil seisis see alles ees. Mehega sai arutatud ja mõeldud, et kas panna sinna tuppa tapeet või mitte, sest steriilselt valged seinad tekitasid meis ahastust. Piigale andsime võimaluse mõistuse piires oma toa sisustuse üle otsustada. Näiteks sai ta valida oma tuppa ruloo. Ülejäänud valikud olid minu poolt :D Näidates Piigale erinevaid pilte ja asju, siis ta oli nõus kõike oma tuppa laskma, mis oleks tähendanud üht jubedalt kirjut tuba. Mulle aga meeldib mõneti minimalism.

Oma tuppa magama

Kuna Mees arvas, et tapeet ei oleks väga hea mõte, sest see eeldab tulevikus rohkem remonti, siis sai valitud seinasõbralikud kleepsud, mida tulevikus kerge eemaldada ning mis tuppa kenasti sobisid ja selle kohe palju nunnumaks muutsid. Seega oligi järgmine samm Piiga tema enda tuppa magama harjutada. Kujutasin oma fantaasias ette, et viin lapse tema tuppa, soovin kena und ja panen ukse kinni. Reaalsus nägi aga välja selline, et kohe kui uks kinni läks, siis läks Piiga hüsteeriasse, mis tähendas, et järgmised kolm ööd pugesin Piiga voodisse kaissu. Ta klammerdus iga kord mu külge nii hirmsasti, et hakkasin mõtlema tema kolimisele meie tuppa.

Neljandal ööl aga asi oli teistmoodi ja sai lapse magama niiviisi, et ei pidanudki temale kaissu pugema, vaid pidi natukene juures istuma. Eks see harjutamine käib meil endiselt, aga nüüd ei ole vaja peaaegu üldse aega raisata enam istumisele, vaid saab end kenasti põrandale pikali visata :D Mul nimelt on viimased päevad selg tuld välja löönud ning selle asemel, et siis lihtsalt istuda ja mõttes sajani lugeda, viskan end kenasti põrandale pikali selga puhkama ja siis hiljem proovin maast lahti ubida.

Lasteaeda!

Teiseks suureks muudatuseks on Piiga lasteaeda minek. Nüüdse jalutustee pikkus on sinna kilomeetri kanti, aga ei ole hullu. Oleksime seal üürikas edasi elanud, siis oleks ainult laps vaja üle aia tõsta olnud, aga oma kodu on ikka oma ja ma pigem maksan pangale ja olen ise boss, kui siis nuuman kedagi ja mulle hinge lastakse. Igatahes oli esimene nädal lasteaias väga edukas. Piiga sai kiita, et ta on selline nunnupall meil ja tõi ka nädala lõpuks kenasti nohu koju.

Ma nüüd ei tea, kas see adenoidide lõikus muutis Piiga kuidagi tervemaks või on asi tingitud sellest, et suvel korralikult värsket õhku ja päikest tankisime, aga see nohu allub palju paremini võitlusele. Kui varem oli nii, et esimesed nädal aega läks suurele mässamisele, et laps üldse normaalsemalt hingata saaks, siis nüüd on juba peale kolme päeva möödumist hingamine peaaegu vaba. Eks me see suvi olime palju õues ja mõnulesime telkides, äkki tõesti see on lapse immuunsust tugevamaks teinud?! 

Telgifännid

Mäletan, kui esimest korda Piigaga telkima läksime. Laenasin emalt mingi poolkoolenud madratsi ja veidikese päevi näinud telgi ning siis veetsime terve öö seda madratsit täis pumbates. Piiga oli toona kolm kuud vana ja oli mässitud lambanaha, beebide magamiskoti, villase teki jms asjade sisse ja mõnules terve öö magades. Samal ajal kui me Mehega arutasime, kumba kord on madratsit pumbata ja kas me ikka tunneme veel oma varbaid.

Vast ei olnud kõige targem mõte minna esimest korda telkima sellise varustusega ühel augustikuu lõpupäeval, mil vihma kallas justkui oavarrest. Eks seekord olime targemad. Olime soetanud korralikud madratsid ja uue telgi. Magamiskotid said lambavillaste tekkide vastu vahetatud ja nii magasimegi justkui mõnes hotellitoas sooja teki all kõrgel maapinnast. Igatahes oleme Piigaga nüüd suured telkimise fännid ja loodan, et tekiks enne selle vananaistesuve lõppu veel kord võimalus väike rännak kuskile ette võtta.

Minu nimi on Triin (30): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 3k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid