Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Ema suurim hirm, laps operatsioonil: "See väike hing, minu väike ime ja siis need võõrad inimesed..." (1)

Piiga oli mul juba ammu opi järjekorras adenoidide lõikusele. Kui esialgu ootasin selle kuupäeva saabumist pikisilmi, siis kui see kätte jõudis, tekkis tunne, et tahaks Piiga sülle haarata ja jooksu panna. Tegemist oli tegelikult emotsionaalselt väga kurnava päevaga, mis tekitas nii elevust kui ka õudu.

Olime juba hommiku enne kella 7 Kõrvakliiniku ukse taga. Sõbranna hoiatas mind, et seal käib kõik selles järjekorras, et kes ees-see mees. Ega siis ei saanudki mõelda pikalt, tuli varakult jalad alla võtta ja sinna kohale minna. Piiga oli öö läbi söömata ja joomata, et võimalikult vähendada narkoosiriske ja seega ei näinud ma põhjust kusagil hiljem kohale loivata ja lapsel veel pool päeva nälgida ja janusse surra lasta.

Meie laps on nii vapper!

Nii olimegi esimesed, kes sisse said ja esimesed, kes opile läksid. Pean mainima, et Piiga on maailma kõige vapram inimene. Mitte kordagi ei võõrastanud: lasi kõrvu ja suud ja kõike uurida. Kanüüli paigaldamise ajal oli eriti raudse närviga, kuigi see ei tahtnud paika minna ja õde sellega edasi tagasi ikka tükk aega surkis. Lõpuks kui mul oli tunne, et olen minestuse äärel, sai kanüül paika ning jäime ootama, mis järgmiseks saab.

See hetk kui kandsin Piiga opilauale, oli minu jaoks kõige raskem. See väike hing, minu väike ime ja siis need võõrad inimesed. Okei, jah, nad on kõik oma ala profid ja ma olen neile väga tänulik korraliku ja hea töö eest, aga kui laps ei ole kunagi narkoosis olnud, siis ei tea ju, kuidas ta sellele reageerida võib. Kas läheb kõik hästi või jään lapseta?

Palvetasin

Piiga kanüüli pandi sisse mitu süstlatäit nodi ja korraga ütles narkoosiarst mulle, et kohe jääb laps tuttu ning ärgu ma ehmatagu. Piiga vajus sekundi pealt unne, see oli nii õudne moment ja mul oli tükk tegemist, et mitte seal samas nutma hakata ja Piigat kaasa haarata. Proovisin kogu oma emotsionaalsuse kokku korjata ning tubli emme olla ja tugev ka. Oleksin tahtnud väga, et Mees oleks kaasas, aga teades end, siis Mehe lähedalolek oleks tähendanud seda, et oleksingi nutnud nagu väike tita. Selle asemel istusin 15minutit pingil opisaali ukse taga ja palvetasin Kõigevägevama poole. Mingil hetkel tuli arst ja ütles, et lapsega on kõik hästi, op õnnestus ja võin minna tema juurde ärkamistuppa.

Piiga nohistas vist kaks tundi ärkamistoas magada ja siis lõpuks ärkas ta üles nagu oleks teinud eriti pika iluune. Läksime alla palatisse, kus ta teist sama palju otsa magas ja saime lõpuks koju taastuma. Ei soovitatud lasta tal trepist ronida, mis tähendas seda, et sain oma maailma kõige kallima ja armsama Piiga kätel neljandale korrusele kanda :D Hing paelaga kaelas, aga õnnelikena saabusime me koju.

Minu nimi on Triin (30): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 3k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

1 kommentaar

M
Maris  /   15:08, 2. sept 2016
Meil toimus sama operatsioon eelmise aasta detsembris ja sinu kirjutist lugedes tundsin, nagu oleksin ise loo autor - elasin läbi täpselt samsugused emotsioonid. Loodan, et teil on ka vähemalt kasu sellest opist ja nüüdsest lähevad asjad kõik vaid ülesmäge. Jõudu! :)

Loe ka neid lugusid