Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Kuidas ma endale koera rentisin (2)

Keegi võiks alustada rendipitsu teenuse pakkumist, et kõik inimesed, kel kunagi koera ei ole olnud ja teda endale sooviksid, saaksid reaalselt näha, mida see endaga kaasa toob.

Paar päeva tagasi hõikas üks kallis sõbranna sotsiaalmeedias, et tal on paariks päevaks abi vaja oma koeralapse hoidmisel. Mõtlesin, et miks mitte: ruumi meil on ja mina olen tahtnud viimasel ajal väga endalegi koera.

Minu soov endale koera saada on olnud nii suur, et lausa aretajaga läbi räägitud. Küll ei ole ühtegi broneeringut teinud ja oma fantaasiamaailmas elades kujutasin ette, kuidas mina ja koer, pulgakommid suus, päikeseloojangu suunas jookseme. Okei, pulgakommid on väike liialdus, aga ausalt ma ei tea, mis tunne on olla koeraomanik ja seega on mul selline pigem veidike naiivselt romantiline ettekujutlus asjast.

Igastahes kui sõbranna abi vajas, siis pakkusin end varmalt ja peale jutuajamist ja kiirkoolitust ta mulle oma koera usaldas. Piiga oli megavaimustuses kutsast ning oleks olnud nõus ka koera kõrval mati peal magama, sest ta soovis kogu aeg kutsat paitada ja temaga mängida. Eks see oligi väga tore aeg: laps rahul ja tegeletud ja koer ka rahul. Kuid igal asjal on oma varjuküljed.

Koeraomanik olla ei ole mingi meelakkumine. Võrreldes kassidega on need loomad ikka korralikult saamatud ja neid tuleb pidevalt jälgida ja korrale kutsuda. Lisaks see rihma otsas jalutamine ja autode kooslus on päris vastik asi, sest minu rendikutsa proovis kõikidele autodele järgi joosta, mille tulemusel mul õlg siiani tuld välja lööb.

Koerale ei saa jätta toitu ette nagu kassile, sest nad võivad ülesöömisega endale liiga teha. Siis see haukumine ja muu kõik sinna juurde, tegid mulle selgeks, et ma teps mitte ei ole valmis võtma endale seda vastutust ja koormat koera näol. Võib-olla tulevikus, kui Piiga on suureks kasvanud ja Caesar surnud ja Mees vaid kalal istub, siis võtaks endale ühe koera seltsiliseks.

Loomulikult on koeraga ka palju toredat: nendega suhtlemine ja lähedus on hoopis teisel tasandil kui kassiga. Nad on rohkem kui väikesed lapsed, kes vajavad lähedust ja turvatunnet. Kassid on selles suhtes isepäisemad ning oli päris lahe kogeda sellist teistmoodi kiindumist. Ja see, et saab palju õues liikuda, on ka väga hea. Mitte, et ma muidu vaid toas või kontoris oleksin: Piiga pärast juba tuleb end iga päev õue vedada. 

Ühesõnaga: keegi võiks alustada rendipitsu teenuse pakkumist, et kõik inimesed, kel kunagi koera ei ole olnud ja teda endale sooviksid, saaksid mingi raha eest endale koera rentida ja siis reaalselt näha, mida see endaga kaasa toob. Selleks, et selline asi võimalik oleks, peaks aga keegi teine leiutama robotkoerad, sest elus loom sellist solgutamist ei kannataks. Oma sõbrannale olen aga tänulik, et ta mulle oma kutsa usaldas ja mu silmad avas :)

Olen Triin (30): ema, abikaasa, töötaja ja tudeng. Kirjutan siin blogis oma argielust koos Piiga (2a2k) ja Mehe (31) ja kass Caesari ning deegudega.

2 kommentaari

S
Sõbralikud abistajad  /   10:34, 16. aug 2016
Tubli, Triin! Aitasid sõbratari ja kogu Teie pere sai toreda kogemuse osaliseks.
Eks neid sõprade/sõbrataride koerte/kasside eest hoolitsemisi on teistelgi elus olnud.
Igal juhul vahva, et Sul oli tahtmist oma lugu teistegagi jagada.
Aitäh.
L
loll mõte  /   12:20, 16. aug 2016
koer pole mingi ese, et seda rentimise eesmärgil käest kätte solgutada.

Loe ka neid lugusid