Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Eestlaslik kemplus: kuidas naabrid meie aiaga ära jalutasid ja palju muud

Kunagi aastaid tagasi oli kõrvalkrundi omanik taotlenud ehitusluba, kus oli kirjas, et võib vaid sel juhul ehitada ühe maja meie praeguse kodu kõrvale krundile, kui mingi juurdeehituse ära lammutab. Jääb arusaamatuks, kuidas sellest mingi ametnik ühel hetkel lihtsalt mööda vaatas ning meie puukuuride taha kopp maasse löödi. Ettevalmistused ehitustöödeks olid enam kui tragikoomilised.

Eelmises postituses kirjutasin, kuidas omanik suhtub üürilistesse, siis mõtlesin, et kirjutan väikese loo ka sellest tsirkusest, mida siin korteris elades kogenud oleme.

Ühel hommikul mõned aastad tagasi koputas uksele mingi näitsik ning nõudis allkirja paberile, kus ei olnud midagi kirjas. Oligi lihtsalt tühi paberileht, millele allkirja tahtis. Ise lisas veel juurde, et me hakkame siin lammutama ja ehitama ja asjad vaja korda saada. Kuna meie näol ei olnud tegemist allkirjaõiguslike inimestega, siis jalutas too pettunult minema. Hiljem kurtis ka naabrinaine, et näe selline asi leidis aset ja mis küll nüüd saab.

Ega olnudki vaja pikalt oodata, kui ühel päeval avastasime, et aed, mis asus kahe krundi vahel, on osaliselt maha võetud! Ega saa öelda, et tegemist oleks olnud suure kaoga, sest see oli rohkem selline vahesein, et igasugused ei jalutaks niisama üle õue ja nägi sama armetu välja kui see maja, kus sees elasime, aga kuna me nagu ei teadnud asjast midagi, siis kogemata sai omanikule mainitud, et näe, aed kadus ära.

Omanik läks selle peale nii puhevile, et mindi lausa politseisse avaldust tegema, et see aed on ära varastatud, kui siis ilmus välja kõrvalkrundi omanik, kes ütles, et nemad olid sunnitud aia maha võtma, kuna see kukkus tema pojale peale. Mis ime läbi need meetrijagu betooni valatud raudpostid ta pojale peale kukkusid, jääb aga tänase päevani müsteeriumiks, kuna politsei lõpetas uurimise, sest ketassaega aeda maha võtnud isik oli lihtsalt karistamiseks liiga noor.

Järgmisena jäid pinnuks silma kivid, mis ääristasid maja krunti. Kivid said kunagi ammu paika pandud sel eesmärgil, et autod ei kipuks murulapile parkima ja naaberkrundi omanikud kukkusid neid korraga nihutama igale poole. Ega siis meie maja mehed lahjemad ei olnud ja nihutasid need kivid õhtuti oma asukohale tagasi. Nii see kivide nihutamine käis päris mitu kuud või isegi ligemale aasta, kuniks mõlemad osapooled nende nügimisest väsisid.

Samal ajal aga paigaldasid naaberkrundi omanikud meie akna alla prügikasti, mida siis keeldusid normaalselt tühjendamast ning mis tähendas, et see hais ja ja prügi täitsid varsti me krundi. Eks loomilikult läks selle asja peale lahti üks korralik eestiaegne prügitüli, mille käigus isegi käidi linnavalitsuses aru andmas ja lepitust otsimas ja mis siis sellega päädis, et prügikast justkui imeväel löpuks õigele krundile paika pandi.

Loomulikult sellega asjad ei lõppenud ning kui ehitustegevus pihta hakkas, siis käisid meie maja omad närviliselt mööda advokaate ja muid teadjainimesi ja otsisid lahendust, kuidas asjale lõpp teha. Aga ei olnud midagi parata ja pidid kurvastusega pealt vaatama, kuidas kerkis puukuuri taha justkui hiina müürilaadne asi. Naljakaks läks olukord taas siis, kui naaberkrundi omanik tuli rääkima, kuidas tal on vaja hakata seda uusehitist soojustama ja kuidas täpselt meie puukuurid sellele jalgu jäävad. Ta pidas geniaalseks ideeks need kuurid maha lammutada või siis katused pealt avada, et saaks tellingud kuuridesse asetada ja tema ehitust soojustada.

Naljakaks teeb asjaolu see, et ehitustegevust alustades ta ju teadis, et majaseina ja kuuride katuse vahele jääb loetud arv sentimeetreid, mis tähendab seda, et tema esialgne plaan nägigi ette, et need lähevad lammutamisele. Just nagu jäi ehitusele ette meie krundil asuva puu oksad ning mis siis kenasti nii maha raiuti, et isegi linnumunad hukka said. Kõrval olev kaseke aga „murdus“ esimese mahavõtmise käigus müstilisel kombel. Onju ju inimesed pidevalt olnud ühenduses Tartu linnavalitsusega ja palunud tulla olukorda vaatama, aga ainus tegevus, mida linnavalitsus on teinud on see, et jooksevad samamoodi ringi nagu me korteriomanik käed taevapoole kiljudes „A mis mina teha saan?“

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 1k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid