Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Üürnik pole korteriomaniku silmis inimene

Üürnik ei ole üürileandja silmis inimene. Tegemist on kahejalgse rahaallikaga ja ideaalne üürnik selline, kes maksab kenasti üüri ja kommunaalid ära ning mitte kunagi ei tee suud lahti, kui midagi läheb katki või ei toimi, vaid parandab kõik ära oma kulu ja kirjadega.

Olen elanud Tartus 11 aastat ning olnud kogu selle aja üüriline. Summasid kokku lüües, mida olen kulutanud erinevates kohtades üüri maksmiseks, siis saaks selle eest ühe keskmise kolmetoalise korteri juba. Eks kogemused on seinast seina olnud ja üürileandjad samuti, aga valdavalt on olnud kogemused negatiivsed. 

Kunagi mehega tuttavaks saades hakkasime otsima uut kodu. Tahtsime rohkem privaatsust ning valgusküllasemasse korterisse ning kui leidsimegi oma praeguse elukoha, siis olime justkui kõige ilusamasse ja paremasse korterisse kolinud siin planeedil. Maja nägi küll välja selline, et kui sinna vastu toetad, siis lendab see ümber ja loomulik ventilatsioon oli teinekord nii tugev, et kardinad õõtsusid akende ees, aga omanik tundus mõislik inimene ja nii me siis siia oma pesa punusimegi.

Kui tekkiski mingi mure, et näiteks wc-pott lagunes ära, siis tuli omanik ja pani mitmest erinevast potist kokku ühe „uue“, mis siiani vastu on pidanud. Kui korraga ei saanud duši alla minna, sest vesi andis elektrit ja boiler omadega õhtale läks, siis tuli omanik ja pani uue. Kõik ju justkui toimis. Siis aga otsustati, et hakatakse tegema fassaadiremonti ning mindi ja laenati suured summad raha kokku ja palgati ehitusfirma, kes tegi neid töid ette antud eelarvega ja kuna maja oli hullemas seisus, kui arvati, tehti pooled asjad poolikult. Vähemalt nii arvan mina.

Peale seda, kui sai uus soojustus tehtud, siis hakkas akendele tekkima selline fenomen talvisel ajal nagu vesi. Akendelt nirises vett alla aknalauale ning pidevalt oli toas umbne. Sundventilatsioon jäeti paigaldamata ning kui julgesin kurta, et selle niiskuse tõttu on aknad märjad, aknaklaasidele tekib öösel jää ning aknalaual olnud ajakirjad on hallitama läinud, siis sain teada, et ise olen loll, kuna kastan lilli! Minu suur lillede kastmine põhjustabki kõik probleemid, kaasaarvatud umbse õhu. Pean käsi südamel tunnistama, et mul on tõesti igal aknalaual lilled, mida ka kord nädalas kastan. Probleemi lahenduseks öeldi, et hoia aknad lahti. Talvel miinuskraadidega ja väikese lapsega?! Õhutasingi pidevalt tube, aga olukord ei läinud mitte paremaks.

Kõige suurema põntsu minu usaldusele omaniku vastu pani see, kui julgesin kütteperioodi alguses kurta, et ahjust ajab vingu sisse ning oleks vaja korstnapühkija kutsuda. Ühistul on olemas eraldi fond selle jaoks, kuhu iga kuu olen raha sisse maksnud, millest võetakse raha korstnapühkija jaoks. Mingi tont hüppas korraks läbi, vaatas üle ja ütles, et tal ei ole aega puhastada ja nagunii siin midagi eluohtlikku ei ole. Rääkisin omanikule, et me riided lõhnavad halvasti ja me ei saa korralikult kütta, sest elamine täitub sinise suitsuga ning oleks vaja mõnda teist korstnapühkijat, kellel on aega ka puhastada seda kõike.

Siis teatati mulle viisakalt, et neil ajab ka vingu sisse. No tore, ju siis vingu sees elamine ja lootmine, et ka järgmisel hommikul ärkan, ongi mingi uus standard. Uurisin ühelt teiselt korteriomanikult samas majas, et kuidas need asjad käivad, kutsuks ise kasvõi korstnapühkija ja sain vastuseks, et mul ei ole selleks volitust ja vaid teatud inimesed võivad kutsuda. Nii ma siis iga nädal palusingi korteriomanikku, et ta telliks uue inimese siia mure likvideerima. Ta tegi seda ja korstnapühkija jõudis kohale juunikuus. Ütles, et asi on päris hull ja ohtlik ning võib-olla tuleb ahi laiali lammutada.

Vahepeal oli aga tekkinud uus mure, millest ka kohe korteriomanikku teavitasin: vannitoas oli liigne niiskus. Ühel kenal hommikul ärgates ja vannituppa astudes oli põrand ligumärg. Alguses ehmatasin, et äkki mõni veetoru on katki läinud, sest olid need ju seinte peale toodud. Lähemal inspekteerimisel aga selgus, et torud on terved ja higistavad nii hullult, et mõne tunni möödudes ongi põrandaplaatide vuugivahed vett täis. Ega jäänudki muud üle kui käia iga natukese aja tagant vett kokku pühkimas, kuniks avastasin, et vannituppa on niiskuse tõttu tekkinud ka hallitus. Korteriomanik vastas mu mure peale vaid: „Mis mina teha saan?“. 

Mingil hetkel hakkasin suvel tundma magamistoas kopituse haisu ning riidekappi koristades sain korraliku üllatuse osaliseks: minu pulmakleidi alläär oli hallitama läinud. Lisaks KÕIK riided, mis olid riidekapi põhjas, olid hallitusega kaetud. Kuna tegemist oli talveriietega, mis olid peale hooaja lõppu kappi asetatud järgmist hooaega ootama, siis ei olnud põhjust neid iga päev ka nihutada. Ega jäänudki muud üle, kui asjad ära visata, sest korteriomaniku suhtumine oli selline, et see hallitus on minu enda fantaasia vili ning üldse see ving on tegelikult sellest, et ma ise pidevalt vingun, siis sai talle lihtsalt lõpuks teatatud, et kolime ära.

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 1k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid