Jaga:     
Blogid | Triini blogi

TRIINI BLOGI | Pähemäärimine ja sääsed

Ma tavaliselt ei pea end inimeseks, kes laseks endale asju pähe määrida. Enamasti olen ikka saatnud erinevad pähemäärijad seenele. Eks olgem ausad, ega tavaliselt midagi erilist pakutagi telefoni teel või kusagil müügigruppides. Seekord oli aga teisiti.

Lubati siin lausa kolm päeva murevaba elu. Ehk siis läksin õnge sellele, et pakuti välja mingid imelised sääsepaelad, mida siis müüja oli ise mitmeid aastaid enne testinud, kui müüki võttis enda gruppi ning lausa kuni kolm päeva ei taha ükski sääsk mitte lähedale ka sulle tulla. Kõige parem asja juures oli muidugi hind. Kui ma ei eksi, siis see paelake maksis lausa 80 senti tükk ning olid nad tõesti pakendatud sedaviisi, et võikski arvama jääda, et tegemist on toimiva asjaga.

Tegelikult ei ole mul sääskede vastu midagi. Näiteks talvel ma isegi ei mõtle nende peale ja ei vaeva end teemadega: mida see sääsk teeb või kuidas tal läheb? Samas sel hetkel kui näen õhus esimest unist sääske tekib mul kõhtu kramp - ma ei suuda normaalselt magada ega elada hetkeni, mil kõik mu elamise aknad ei ole mitmekordselt igasuguste sääsevõrkude taga kinni, kui mul ei ole käekotis vähemalt üht sääsetõrjevahendit ning kui saaks, siis monteeriks vist ka auto akendele sääsevõrgud ette.

Ei, mul ei ole mingit allergiat sääskede vastu. Pigem lihtsalt vastikud mälestused ja hetked. Näiteks täna mõtlesime minna Ilmatsallu Linnuteele kondama ja jõest kala püüdma (mitte nendest karpkala tiikidest, mis kalu triiki täis olid) ja kohe kui jõe äärde jõudsime ja RMK lõkkeplatsile asjad panime, oli meie ümber reaalselt nagu miljon sääske. Ma ei liialda mitte ühegi sääsega. Me olime sekunditega nendega kaetud ja siis mõtlesin, et haaran oma kotist välja need maagilised sääsepaelad ja istume sama turvaliselt nagu kondoomis ja saame rahus vilet lasta ning usse leotada. Tutkit!!

Neist sääsepaeladest oli sama palju kasu kui vihmavarjust Sahara kõrbes. Piigal oli neid paelu küljes lausa kolm, minul ja Mehel samuti ja ikka proovisime ellu jääda. Olukorda leevendas vaid see, et sai lõkke ülesse ning viskasime sinna niiskeid puuoksi ja puulehti, et saaks seda suitsu korralikult tekitada. Seega istusimegi elu kõige piinarikkamad tunnid lepasuitsus, sest muud moodi ei olnud võimalik sääskedest eemale saada. Kohe kui tuul suunda muutis, siis kolisime ise tagasi suitsu sisse ja nii see tants ümber lõkke käiski. Mingil hetkel aga sai mul tõeliselt villand ning võtsin Piiga näpuotsa ja panin auto suunas jooksu. Mees koos oma sõbraga jäid rahus kala püüdma ja vaikselt asju kokku pakkima.

Hetkel on igastahes tunne, et kuigi sai dušši all käidud, siis lõhnan nagu korralik suitsusaunasink ja vist näen viirastusi, sest korraks tundus siin kodusel diivanil istudes, et meil on toas sääsk!!!

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 1k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid