Jaga:     
Blogid | Triini blogi

TRIINI BLOGI | Viimane reis enne puhkuse lõppu

Minu suurepärane puhkus on nüüd lõpusirgel ja sellele võimsa punkti panemiseks otsustasime abikaasaga koos sõprade ja Piigaga minna väikesele reisile.

Kodust me väga kaugele reisinud, sest eesmärk oli ringi kolada Lõuna-Eestis ja kuigi ma uskusin, et kõik eestlased on kord elus Lõuna-Eesti läbi kamminud, siis sain teada, et meie tutvusringkonnas leidub kaks inimest, kes ei olnud kordagi elus näinud Taevaskoda. Suurest Munamäest ja muust sarnasest rääkimata.

Pikalt polnudki vaja otsustada, kas minna, küsimus oli pigem, millal minna ja kuidas. Seega oli vaja leida auto ja asjad sinna ära mahutada. Reedel algav ja laupäeval lõppev reis tähendas seda, et kaasa tuli pakkida pool elamist.

Piigale oli vaja kaasa võtta pissipott, sest preili ei ole väga õnnelik kui peab murule pissima ja kuivkäimlates ta käia ei taha. Lõpuks pressisime end viiekesi autosse, mis oli küll viiekohaline, aga mitte viiele mõeldud. Mees ja tema sõber istusid tagaistmel koos Piigaga. Mõlemal mehel olid pead laes kinni ja meie sõbrannaga siis laiutasime esiistmetel. Samal ajal kui mehed tagaistmel plaani pidasid igas järves ja jões natukene kala püüda, pidasime meie nõu, kuidas ja millal meid kõiki toitlustada ja millised vaatamisväärsused meile teele jäävad.

Kuna meil ajaliselt kiiret ei olnud, siis mingi hetk käis peast läbi idee, et võiks ju tegelikult teha nii, et käime läbi kõik kohad, millele viitavad tee ääres olevad pruunid sildid. Pean küll tunnistama, et mingitele lahinguväljadele me ei sõitnud ja ka ei peatunud igasuguste monumentide juures, küll aga käisime vaatasime selliseid haruldasi asju, mille kohta üldse ei teadnudki, et need olemas on: nagu näiteks mingid eriti tundmatud mõisad ja kirikud.

Pean tunnistama, et Lõuna-Eesti on mind alati lummanud. See loodus ja see looduse ilu tangivad mind alati energiat täis. Nii mõnus on tunnistada kõike seda looduse võimsust. Kasvõi Taevaskoda: iga kord seal käies olen lummatud ja õnnelik, et võin oma silmadega ja oma eluajal näha, kui ilus on loodus oma puutumatuses. Need paljandid on tunnistus sellest, kuidas aeg kujundab loodust omal moel. Selles kohas on maagiline aura ja meeletult energiat, mis täidab ja tekitab ka samas tunde, et olen osa millestki suuremast, mis sest, et pikemas perspektiivis ja selle kõige kõrval olen tähtsusetu.

Lisaks vaatamisväärsustele olen olnud alati suur fänn ka kõrvalistele maanteedele või kruusateedele, mis viivad nende kohtadeni. Mulle meeldivad need vallatud kurvid ning tõusud ja laskumised. Eriti naljakas oli see, kuidas mu geps järsku aiateibaid näitama hakkas kui Taevaskotta soovisime minna ja meid kellegi koduhoovi juhatas. Ega jäänudki muud midagi üle kui siis proovida mälu järgi sõita. Mehe sõber aga teatas ühel hetkel, et tema gepsu järgi on hetkel sõidetavat teed pidi sihtkohani 15 kilomeetrit ja nii saigi mindud nn lühemat teed pidi. Oleks ma tol hetkel teadnud, et ka tema geps aiateibaid näitab ja lühem rada siis 30 kilomeetrit metsateedel ja karjamaadel ukerdamist tähendab, ei oleks ma seda teed loomulikult valinud. Lõpuks jõudsime siiski kohale ning lahkudes sain teada, et olin keeranud just ca 500 meetrit enne kohale jõudmist õigelt rajalt maha.

Eestis ringirändamise kire on mulle omal ajal süstinud vanemad. Mäletan siiani seda aega, kui sai mindud kolme autoga samamoodi Lõuna-Eestit avastama ja kuna mu isa on kohe eriline kõrvalteede fänn, siis sai mindud vist kõik see aeg mööda erinevaid kruusateid alatest Värska kandist kuni Pärnu kandini välja ja mind ikka ja jälle kisub tagasi just nendele radadele ja sinna loodusesse. Kord peaks ka plaani võtma mõne muu Eesti piirkonna avastamise, aga kiiret ju ei ole. Küll järgmine puhkus jõuab.

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 1k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid