Jaga:     
Pere ja Kodu

MERLE KOLUMN | Lambad ja inglid - Mida loomapidamine lastele õieti õpetab?

“Kas oled valmis ka selleks, et küülik sureb ära?” küsis lapsehoidja, kui kuulis me plaanist võtta laste rõõmuks koduhoovi paar tuttsaba. Ta teadis, mida küsis, sest oli neid kunagi pidanud. Päris loom pole ju vatist kaisuloom ja tõepoolest – selleks, et midagi läheb oodatust hoopis teisiti, tuleb paratamatult valmis olla. Eriti lapsevanemal, sest meie oleme ju need, kellelt vajavad pisikesed inimesed sel puhul tuge ja selgitust.

Kevadel saigi me pere isiklik seriaal “Suved looma­dega” pikakõrvalist lisa. Kolm aastat tagasi oli meil alanud traditsioon laenutada headelt tuttavatelt suveks maakoju lutitallesid, keda lapsed saaksid hommikuti leivakääruga tervitada. Paar-kolm tükki korraga. Eelmisel aastal katsetasime lisaks kana­pidamist. Nüüd siis on pildile maandunud ka puur kahe punaka tuttsabaga. Lastega koos “Teletupse” vaadates tekkis mõte, et mis oleks, kui murul armsalt silkav küülik ei jääks võsukestele ainult telekogemuseks.

Märka küülikut!
Närvekõditavad seiklused ei lasknudki end oodata. Kui küülikud olid jõudnud meil vaid paar nädalat muru pügada, tabas meid ühel hommikul ehmatus. Puuriuks oli lahti lükatud ja nunnukesed kadunud. Ühe leidsime naabrite abiga põõsast, teist ei kusagilt. Kuna tänu noore naadi vohamisele näljasurm teda ei ohustanud ja tihedas asustuses oli ka üsna tõenäoline, et ta jääb mõnele heale inimesele silma, käivitasime otsimiskampaania suurte lootustega.

Edasi loe värskest ajakirjast Pere ja Kodu

Loe ka neid lugusid