Jaga:     
Blogid | Triini blogi

TRIINI BLOGI | Kuidas me Elmoga Tallinnas käisime ja nii veel mitu korda

Paar aastat tagasi rääkis Mees ära ühe Mitsubishi müügiesindaja ja saime Mievi enda kasutusse terveks nädalavahetuseks. Esialgne plaan nägi ette, et sõidame reede õhtul Tartust Tallinna ja siis laupäeval tagasi. Oleksime me toona teadnud, mis elu toob, siis vast oleks targem olnud Tallinna jalutada.

Rumalad, nagu me vahel oleme, arvasime, et küll nendes laadimispunktides kaardiga maksta saab, sest kõikjal saab ju kaardiga maksta. Reede õhtu laadimispunkti jõudsime palvete saatel ja avastasime, et ega ikka ei saa kaardiga maksta küll. Peab end hoopis kasutajaks registreerima ja keegi inimene tööpäevadel kinnitab manuaalselt su konto ära. Seega sitsisimegi toona Mäekülas autoga ja meil ei olnud laadimiskaarte ja kuna kellaaeg oli hiline, siis ei kinnitatud ka meie kontosid.

Õnneks õel oli sõber, kes kaugjuhtimise teel meie laadimispunkti laadima pani ja saimegi edasi Türile sõita. Ööbisime seal, sest aku vajas pikemat laadimist ja järgmisel päeval hakkasime koos päikesetõusuga Tallinna suunas liikuma. Sai seal ära käidud ja tagasi ka tuldud ja kogu see sõit võttis kokku kolm päeva. Pidime siiski tunnistama, et kuigi tegemist on äärmiselt ebamugava ja jabura autoga, sest sellega on võimalik vaid linnas liigelda: kütte sisse panek võttis meeletu protsendi autoakust ja seega sõitsime hammasteklõbina saatel, et üldse kusagile jõuda, siis oli see auto ruumikas: mahutasime sinna sisse ära lapsevankri, korraliku koguse toitu (sest mine tea, mitmes punktis veel ööbima peame ja õliradiaatori).

Nüüd siis mõtlesime, et oleme ägedamad ja lähme ka Tallinnasse. Seekord valisime Nissan Leafi. Ekslikult proovisin tükk aega valesse autosse sisse murda ja kui siis Elmo abiliinile helistasin, vastas seal üks meesterahvas, et olge tore ja minge ikka õige auto juurde. Kui selle siis ülesse leidsin, avastasin, et peale auto broneerimist ilmus telefoni ekraanile pilt autost ja registreerimisnumbrist. Ups!!

Sõit Tallinnasse läks seekord kiiremini kui kolm päeva, aga kestis sellest hoolimata kauem kui planeeritud. Planeerisin koos laadimistega ja Piiga andmisega emale, jõuda kohale 3,5 tunniga. Reaalselt läks natukese üle nelja. Samal õhtul oli vaja veel ka tagasi Tartusse jõuda. Koju jõudes oli mul ausõna sellest autost väsimus peal. Mitte seetõttu, et pidime kokku viiel korral akut laadima, vaid seetõttu, et kuigi tegemist on nii kalli autoga, siis on koonerdatud mugavuse arvelt. Need autoistmed tapsid mu selja ja huumori kiiremini kui kiirlaadija autol aku täis laadis. Võiks ju natukenegi paremad istmed autosse panna. Isegi mu 100a vana Audi on mugavamate istmetega ja mitte vaid seetõttu, et istmel on mul lausa isiklik pepulohk, vaid seetõttu, et need istmed ei ole nii kõvad.

Üllatuseks selle auto puhul oli see, et temaga sai 90km/h sõita süümepiinadeta. Miev seda ei võimaldanud. Tollega pidi 70km/h venima, et jõuda kindlasti kohale järgmisesse laadimispunkti. Eks oma rolli mängisid ka ilm ja temperatuur. Mees hiljem veel kommenteeris, et Mieviga oli isegi parem Tallinnas käia, kuna sõit sai ära jaotatud kolme päeva peale. Leafiga kulus edasi-tagasi sõidu peale rohkem kui 8h. Öösel, kui olime teel Tartusse tagasi, nägime Mäekülas Teslat laadimas. Käisime hiilisime ja piilusime ja nägime, et selle autoga peaks olema võimalik Tartust Tallinna sõita isegi laadimisteta!! Seega, kas keegi saaks meile Tesla rentida?

Tallinnas käisime ühe mu kalli sõbranna pulmas. Pulm oli maagiline. Kahjuks pidi Mees samal õhtul tööle naasma ja nii ei saanudki me pulmapidu lõpuni nautida, aga sellest jääb kindlasti meenutus surmani. Ja mitte vaid seetõttu, et tegemist oli stiilipulmaga, kus külalised ja õhkkond oli 1920ndate Gatsby-stiilis ja mina oma 12 sentimeetriste tikk-kontsadega proovisin mingitel munakivilaadsetel kividel ringi kõndida.

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 1k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid