Jaga:     
Blogid | Triini blogi

TRIINI BLOGI | Kodusaaga

Viimastel nädalatel oleme jooksnud lokkide lehvides ringi koos kamba maakleritega. Eesmärk on meil üks: leida kodu. Eks maakleritel ole ka muid eesmärke nagu palga väljateenimine ja olemasolevast objektist lahti saamine ning uute vastuvõtmine. Mida ma aga selle ringilippamise käigus kogesin, on mulle mõneti endalegi üllatuseks.

Oma vaimusilmas olen kandnud üht ideaalset korterit: suur köök, korralik wc ja duššinurk ning valgusküllane elamine väikese rõduga. Aga tundub, et see ideaalne korter asub väljaspool meie võimaluste piire. Need korterid, mida me seni vaatamas oleme käinud, on küll väga ilusad, aga kõigil on olematu köök.

Jah, tegemist on vanade paneelmajadega, aga tekib küsimus, et kas tollal siis inimesed ei pannudki rõhku köögile või selle suurusele? Oligi nii, et ema pidi kööki ära mahtuma ja sinnagi pääses ta ligi külg ees. Kui keegi veel tahtis kööki tulla, siis pidi võtma end järjekorda, justkui poe proovikabiini pääsemist oodates.

Ma ei pea end mingiks kokaks või eriliseks gurmaaniks, kes tunde viitsiks iga päev köögis askeldada, et perele hurmavaid roogi lauale kanda. Ei, olen tavaline pereema, kes enamasti teeb toitu päevaks-kaheks ette, et peale tööpäeva lõppu end kööki naelutama ei peaks ja pere seni krohvi ei peaks närima, kuni midagi valmib.

Siiski tundub utoopiline soov, et köögis askeldades ja sinna mahtudes ei peaks ma kannikat panema otsapidi aknalauale või hoopis aknast välja. Soovides näiteks praeahju ust avada, siis pean selle nimel isegi köögist lahkuma ja nõudepesumasina saab panna külmkapi asemele nagu üks maakler soovitas. Kuhu siis aga külmkapp panna, mõtlesin endamisi kui maakler sellele vastuse andis. Elutuppa, siia televiisori kõrvale. Oh, mind lolli. Kuidas ma küll selle peale ei tulnud, et elutoas ka külmkapp elada võib. Paneks kohe diivani kõrvale, siis saab käega sealt diivanil lesides kohe head-paremat haarata.

Teiseks kurvastuseks oli duššinurk. Minu arvates oli tegemist miniatuursete kohtadega, kus vaevu sai end normaalselt liigutada. Kui Mees oma terase pilguga ütles, et meil on ju praegu sama suur. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Reaalselt?! Olen end pesnud kõik need aastad tikutopsis ja ei ole ise arugi saanud! Okei, ilmselt olen ma pettunud selles, mida näinud olen.

Paljudel juhtudel hämmastab mind see, et korteri juures olevat teksti lugedes jääb mulje, et tegemist on uksega paradiisi. „Lummav vaade“, „uuel omanikul on võimalik korter oma maitse järgi kujundada“ ja „kesklinn jalutuskäigu kaugusel“, tunduvad justkui ahvatlevad loosungid. Sageli on need aga sisutühjad. Vaatevälja piirab mingi elusuur puu või siis naaberkorteri aken. Kui just rõdul hommikukohvi juues ei taha vaadata, kuidas naaber endale riideid selga paneb või siis üldse mõnd intiimtoimingut teeb, siis see ei vaade küll eriliselt lummav ei ole. Pigem võtab sõnatuks. Korterid, mis viitavad sellele, et uus omanik saab selle oma soovi järgi kujundada on pigem mingid kohutavalt lagunenud peldikud, kus vetsu asendab heal juhul nõukaaegne pott ja halvemal juhul on tegemist auguga põrandas, mil puuduvad seinad.

Siiski leidub ka pärleid. Mõnda korterisse sisse astudes ei suutnud uskuda oma silmi: kuidas saab midagi nii kena nii vähe maksta? Kus see konks peidus on? Ja tuleb välja, et konksu ei olegi. Omanik lihtsalt tahab korteri ära müüa, mitte seda 50 aastat müügis hoida eluhullu hinna eest. Näiteks mõnedes korterites on just värskelt tehtud korralik remont ning arvetel ette näidatu järgi on tegemist korralike inimestega, võlgu ega muud jama ootamas ei ole peale ostmist. Osta ära ja koli sisse ja hakka oma enda kodust rõõmu tundma. Oleks see ostmise asi ka siis nii lihtne. Ega muud ei jäägi üle, kui natukene veel ringi otsida ja siis otsuseid langetama hakata, sest on mida mõelda ja seedida.

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a 1k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid