Jaga:     
Pere | Vanemate suhtlemine

Vägivalla mustad varjud

Epp ja Ivo (nimed muudetud) on õde ja vend. Nende ema ja isa elasid koos kümme aastat, neil sündis kolm poega. Kuid abielu polnud õnnelik. Naine põgenes kümneid kordi kodust, et pääseda peksust, ja tuli siis poegade pärast tagasi. Kuni oli lõpuks nii murtud, et tagasi ei läinudki.

Püüdis eemal elades lapsi endale saada, kuid see ei õnnestunud. Nii kasvasidki pojad isaga, emal aga sündis mõni kuu pärast viimast lahkuminekut Epp. Isa nõudmisel käis tütar tal maal külas, kuni sirgus koolilapseks ja siis keeldus. Vennad elasid isaga täiseani välja ja tulid siis riburada ema juurde linna.

Ülikoolis õppiv õde ja sepana töötav vend jutustavad oma loo, sest nende meelest on vaja koduvägivallast rääkida. “See on Eestis väga tõsine ja levinud probleem ning sellega on vaja tegelda,” ütleb Ivo resoluutselt.

Milles vägivald teie lapsepõlves avaldus?

Ivo: Meil oli nii füüsilist kui ka vaimset vägi­valda. Peksa saime päris tihti, aga see ei olnud kõige hullem. Hull oli see, et isa oli väga manipuleeriv ja seejuures intelligentne. Üks tema võtteid oli saata meid iseendale kaigast tooma. Paar korda on ta mind pildituks peksnud. Ma saan suure­päraselt aru, kuidas toodetakse Aafrikas laps­sõdureid – nad lihtsalt murtakse.

Peksu juurde käis intensiivne alandamine. Me olime sellise koguse vägivalla sees, et tegime kõike, mida kästi. Olin vist 15aastane, kui kogemata garaažis mootoriõli maha ajasin. Kõigepealt sain peksa ja siis sundis isa mind selle õli keelega ära lakkuma. Terve garaažipõranda. Mäletan vastikut maitset ja seda, et põrand oli värvitud punase betoonivärviga. Ma ise olin selle garaaži koos ühe ehitusmehega teinud.

Epp: Kord läksin ma talle külla näomaalinguga. Seda oli raske ära pesta. Küürisime selle siiski maha ja isa käskis mul endale sülle istuda. Istusin ja ta teatas: “Ütle sellele naisele, et kui ta veel sulle midagi näkku sodib, rebin ta väikesteks tükkideks!” Saad aru – viieaastasele lapsele nii öelda?!

Ivo: Tal on see illusioon, et ta on Rootsi kuninga järeltulija ja tal on erilised privilee­­­gid. ­Tegelt on ta lihtsalt peletis. Ta sundis meid emale helistama ja talle halbu asju ütlema. Keeldumine ei tulnud kõne allagi – sellele oleks järgnenud peks.

Epp: Mina ei saanud peksa, aga ma nägin pealt, kuidas seda teiega tehti. Mind oli vaja ema juurest kätte saada, sellepärast ta mind ei puutunud.

Ivo: See oli kalkuleerimine – olla kena, kuni lapse ema käest kätte saab.
Epp: Aga ta üritas mind hullult ema vastu ­keerata, panna mind mõtlema, et ema on halb, et ­ta kasvatab mind halvasti.

Mil moel te sellega toime tulite?

Ivo: Mul olid piirid väga paigast ära, koolis kaklesin kogu aeg, koolitööd olid tegemata. Mulle ei meeldinud kambamentaliteet, alati sai keegi väiksem peksa. Ma ei hoidnud raevu vaka all. Ühelt poolt oli see abipalve, teisalt vägivalla maha­laadimine. Tagantjärele tundub ilmselge, et ma otsisin abi. Ja see ajab mind siiani endast välja: miks keegi, kurat, ei sekkunud!? Kõik õpetajad ju ­teadsid, me olime pidevalt peksust triibulised!

Ma soovisin isa tappa. 15–16aastasena oli mul sageli mõni raske tömp ese käepärast. Ta kummardub, seljaga sinu poole, ja sul on kaheksa­kilone vasar käes – oh sa raisk, kuidas sa tahad teda tappa! Ent sa ei julge! Aga mitte sellepärast, et sind pannakse vangi, vaid selle­pärast, et äkki ta jääb ellu.

Epp: Üks jubedamaid mälestusi on see, kui pärast tema juures veedetud aega ema mulle järele tuli. Ja tema korraldas “üleandmise”. Sättis toolid nii, et tema oli keskel uhke tooli peal, lapsed pandi tema ümber ja ema meie vastu istuma. Tema teatas:­ “Kohtualune istub sinna!” Siis kõik naersid­ ja pidid ema kohta midagi halba ütlema. Ma sain aru, et see oli teile peale sunnitud, aga see oli jube.

Ivo: Sina olid esimene laps, kes talle “ei” ütles. Ta käskis sul enda juurde tulla ja sina ütlesid, et ei tule. Meie kolme jaoks oli see šokk! Saad aru, me olime siis juba pubekad, aga meile ei tulnud sellist mõtet isegi pähe! Sinu pealt alles nägin, et nii on ka võimalik.

Epp: See oli vist kohe alguses, kui ma veel ei tajunud, et seal majas tehakse nii, nagu tema ütleb. Seda mäletan ka, et ta tahtis mind ära osta.
Ostis mulle kleite ja mänguasju ja... Mõneti see mõjus, tundsin end tema ees võlglasena.

Ivo: Seda soppa võiks üles kaevata kilo­meetrite kaupa. Kui sa pead oma isaga sellises suhtes elama, on see ikka täiesti perses maailm.

Sina olid kakleja, aga kuidas vennad ­vägivallale reageerisid?

Ivo: Vanem vend otsis populaarsust. Kui 1990ndatel maiustused Eestisse jõudsid, tege­les ta koolis nende müügiga. Tal oli seljakotitäis Suffelit, mida ta röögatu vaheltkasuga müüs. Ka tal olid hinded halvad. Noorem vend õppis põhikoolis hästi, käis kohal ja tundis õppeainete vastu huvi – see oli ka vist mingi accept’i otsimise vorm. Mina olin kõige hullem.

Epp: Vahepeal ei lasknud ta ju teid kooli, pidite kodus mingeid töid tegema.

Ivo: Tööd pidime kõvasti tegema. Näiteks püüdsime 11 aastat kala, meil oli kaks kilomeetrit võrku, 400 meetrit põhjamõrda. Kell seitse läks koolibuss, enne seda viskad võrgud sisse, pärast võtad välja ja puhastad. Aga kalapüük mulle meeldis, päike tõusis ja ilus oli.

Epp: Kas see oli vanem vend, kes viieaastaselt pidi autorehve vahetama?

Ivo: Ja-jaa. Ja kui ta sellega hakkama ei saanud,­ sai ta peksa. Mutrivõtmega. Kord viskas ta mu vennale mingi eksimuse eest tärpentini silma. Teadlik valik, sest tärpentin ei tekita püsivaid kahjus­tusi. Ma ise nägin, kuidas ta seda valis.
Kuidas lapsepõlv teid praegu mõjutab?

Ivo: Meie kõigi lähisuhted ebaõnnestuvad täiega. Välja arvatud Epul. Mul puudub igasugune ­paari­suhte mudel. Ma küll tean, milline see olema peaks, ja üritan õppida, aga õppeprotsess on väga aeglane.

Epp: Kui me üle aastate kohtusime – sa olid siis vist 23 –, mõjusid sa ikka väga hirmutavalt. Tulid alati välja mingite kindlate väidetega...

Ivo: Ma olin radikaalne, jah. Käisin emotsioonidega seinast seina. Kuni pärast sõjaväge sattusin seppade näitusele – seal nägin esimest korda mehi, kellele võisin alt üles vaadata. Tundsin kohe: sihuke mees tahan isegi olla! Ostsin sepikoja sisustuse, hakkasin katsetama. Siis astusin EKAsse. Seal nägin teistsuguseid inimesi – nad olid kõik sellised, et vaatad neid natuke terasemalt, ja nad lähevad katki. Annad neile teravamat emotsiooni, ja nad lähevad katki. Aga ma jälgisin neid ja hakkasin avastama maailma värve. Siiani oli minu maailm olnud mustvalge. Ja kui ma avastasin värvid, siis ma lihtsalt jooksin sinna maailma sisse, nii kiiresti ja kaugele, kui suutsin.
See, et ma sattusin Eesti Kunstiakadeemiasse ja sepatöö juurde, oli minu pääsemine. Ilmselt oleksin ma muidu praegu üks kaak. Ma olin see vend, kes öösel kõrtsist koju minnes kõndis otse läbi tiblade kamba. Kiilakad, dressides tüübid. Ja need tõprad andsid mulle teed. Mu näol oli ilme, mis ütles: com’on, bitches! Andke ja saate nii, et tolmab! Otsisin pahandusi.

Epp: Siiamaani otsid. Oled ikka dramatiseerija.

Ivo: Ega ma ütle, et nüüd on mul kerge iseendaga hakkama saada. Emotsioonid löövad siia­maani üle pea kokku. Aga see, et ma saan end sepa­töösse maha laadida, teeb elu ikka palju kerge­maks. Teen kaheksa tundi sepikojas kunsti ja olen õnnelik!

Mis aitab terveks saada?

Epp: Me räägime nendest asjadest üksteisega.

Ivo: Esimene kord oli küll nii, et me lihtsalt jõime ennast täis – sest muudmoodi ei tundunud võimalik sel teemal rääkida.

Epp: Praegu me viskame selle üle nalja. Ja peab olema keegi, keda usaldad. Meil on õnneks terve suguvõsa hästi ühtehoidev. Vanamees on puuduv lüli, mis meid ühendab.

Ivo: Kõige raskem on vist aru saada sellest, et sinus endas ei ole midagi viga, et sa võid olla õnne­lik ka sellisest lapsepõlvest tulles.

Epp: Kui ma olin 15 ja olime äsja vendadega taas kokku saanud, läksime vanamehe juurde. Mul oli tekkinud lootus, et äkki mul ikkagi võib ka isa olla. Aga teda vaadates sain kohe aru, et see inimene on lihtsalt läbinisti halb.

Kas praegu suhtlete?

Ivo: Ei. Viimati kohtusime vanaisa matustel. Ta tahtis minuga rääkida, ja mingi hetk ma plahva­tasin, et mis kuradi pärast me saime terve lapsepõlve peksa. Ta vastas, et see oli meie endi süü. Andsin talle lahtise käega vastu vahtimist ja küsisin: “Kas see on siis sinu süü?” Eelmine aasta oli tal juubel, 50. Mis sa arvad, et keegi lastest helistas talle? Siin on minu message vägivallatsejatele: lapsed mäletavad kõike! Mul on siiani selgelt­ silme­ ees pilt, kuidas isa ema peksab... Ei ole hullemat karistust kui see, et ükski su lastest pole nõus sinuga isegi rääkima.

Epp: Ma olen mõelnud, kas see ongi karistus. Ta ei armasta ju meid.

Ivo: Omal haigel moel ta ikka armastab. Aga see ei ole terve armastus. Ma olen sellest palju mõelnud, sest mul on hirm: mis siis saab, kui mul on lapsed? Kas see juhtub ka minuga? Ma arvan, et see on osa põhjustest, miks mul pole lähisuhteid.

Epp: Ma tean, et sa ei solvu – sa ei ole valmis lapsi saama. Liiga palju lahendamata otsi on sinu sees.

Ivo: Jah. Ma arenen, aga jupikaupa. Kahju on ainult sellest, et puberteet, see kõige kiirem vastuste leidmise aeg, jäi mul kasutamata. Ma ei ole kurb. See lihtsalt on nii. Ka sellise taustaga inimesel võib olla ilus elu ja tulevik.

Epp: Jah. Parem on elu nautida kui oma jubedale minevikule aega raisata.

Spetsialisti pilgu läbi

Anne Daniel-Karlsen, lastearst ning laste ja noorukite psühhiaater

Vägivaldses kodus tajub laps vastakaid emotsioone: ühest küljest ta armastab ema, teisalt on äärmiselt keeruline austada inimest, kes laseb enda peal tallata. Austuse asemel tunneb ta haletsust. Laps armastab ka isa, kuid ei saa austada inimest, kes teist alandab või lööb. Austuse asemel tunneb ta viha ja hirmu. See segadus muudab lapse koduta hingeks, kes ei suuda sõlmida lähedasi suhteid.

Reaktsioon vägivallale sõltub lapse east. Mida väiksem laps, seda sagedasemad on allapissimine, unehäired, hirmud. Käitumis­häirete spekter on lai.

Lasteaialaps võib olla agressiivne või vastupidi, tuim ja endasse­tõmbunud. Üks ohumärke võib olla see, kui laps saab haiget, kuid ei nuta. Ta võib olla kogenud, et kui ta nutab, lähevad isa-ema närvi. Lasteaias avalduv agressiivsus teiste laste suhtes võib olla koduse mustri väljaelamine. Igasugune järsk muutus lapse käitumises on märk, mida peab lähemalt uurima.

Koolilapsel võivad tekkida õpiraskused. Kui muretsed, kas isa lööb ema maha või mitte, siis ei jaksa mõelda, kui palju on kaks pluss kaks. Teisele lapsele võib õppimine olla vahend, millega vägivalda peast tõrjuda, ta õpib ainult viitele.

Mida vanemaks laps saab, seda ennasthävitavamaks võib muutuda käitumine: ta võib hakata kodunt eemale hoidma, otsima lähedust mujalt. Lootes leida turvatunnet ja lähedust armastuses, võivad tüdrukud juba 10–11aastaselt sattuda seksuaalsuhetesse vanemate meestega.
Teismelistel suureneb sõltuvushäirete ja enesetapu­mõtete tõenäosus.

Erinevad inimtüübid reageerivad vägivallale erinevalt: ühed lapsed pööravad tekkiva agressiivsuse enda vastu, teised väljapoole. Viimane on mõneti kergendus – laps teeb paha teo ja saab karistuse, ning selle kaudu tuleb mingi õigustus.

Vägivaldses suhtes naistele tahaks öelda: kindlasti on vägivalda kannatada vale. See on mahavisatud aeg elust, kui loodad, et suudad­ meest muuta. Lapse nimel võiks püüda vaadata elu läbi lapse silmade. Selline pilk annab suurema julguse lahti rabeleda ja edasi minna. Vabasse ellu, vabana!

Loe lähisuhte­vägivalla kohta ka raamatust “Sini­habeme pruudid. Vägivaldses suhtes elanud naiste lood” (Tähtvere avatud naistekeskus, 2013).

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid