Jaga:     
Pere ja Kodu

Kelle hoolde jätta laps?

Ülemus tegi mu graafiku ümber viimasel hetkel, hoid otsustas enne pühi uksed kinni panna ja mu enda lihane isa tegi mulle selgeks, et ilmselgelt ei saa ma oma lapsega hakkama, sest mul on talle hoidjaid vaja.

Meil viimasel ajal on Mehega raskusi oma aega planeerida. Osaliselt oleme selles ise süüdi ja osaliselt on olukord tekkinud seetõttu, et me tööandjad ei ole võtnud me soove graafiku koostamisel arvesse.

Igatahes siis proovisime Piiga hoidmist oma pere keskselt lahendada ja vanaemad-vanaisad, tädid kõik appi võtta, et Piiga oleks hoitud nendel päevadel, kui hoid on kinni. Eks enne suuri jaanipühi ongi kõigil kõik muud asjad hinges ja siis kuidagi ei osata enam teiste inimestega arvestada.

Näiteks tegi ülemus mu graafiku ümber viimasel hetkel, hoid otsustas enne pühi veel varem uksed kinni panna ning mu enda lihane isa tegi mulle selgeks, et ilmselgelt ei saa ma oma lapsega hakkama, kuna mul on hoidjaid vaja.

Ilmselgelt ei saanud ka tema omal ajal minu ja õdede kasvatamisega hakkama, sest sageli olime nädalate kaupa vanaemate-vanaisade hoida ja kasvatada, aga ta nagu õige mees muiste on selle pisiasja ära unustanud. Kõige enam ajas mind tigedaks see, et mida ta viriseb? Ta ei ole Piiga elu ajal kordagi pidanud teda hoidma ning ei pea seda tegema ka ilmselt tulevikus.

Unustab ta ära vaid ühe pisiasja. Käsi peseb kätt: ma proovin nii palju kui võimalik panustada tagasi oma vanaemadele ja vanaisadele tänuks selle eest, et nad on mind hoidnud ja kasvatanud. Oleks nad mind eemale tõuganud, siis vaevalt tekiks tahtmist nendega suhelda ja oleks ilmselt ka suht savi, kas nad on elus või surnud. Mu isa ilmselt ei saa sellest aru. Vanade eest hoolitsemine on tema arust kohustus, laste eest hoolitsemine aga privileeg lapsevanemale.

Ega siis jäänudki muud üle kui sõbrannadele kirjutada ja mure kurta, et saaksid Piiga hoiust ära tuua. Ja oh üllatust, see ei olegi nende jaoks konti murdev. Lisaks on asjal ka boonus: saan üle pika aja võimaluse neid pärast kohvile kutsuda ja päriselulisi asju rääkida.

Maailmas, kus peamiselt on lastekasvatusteemad ja töö, on selline suhtlus oma kalli sõbrannaga justkui uut hingamist andev. Raseduse ja lapsega kodus olemise ajal oli tunne, et just nemad on see minu side reaalse maailmaga, muidu oleksin ilmselt sinna mähkmelööbe sisse ära kadunud.

Mõneti on mulle arusaamatu see, et mehed või vähemalt minu Mees arvab, et lapse eest hoolitsemine ja hoidjate orgunnimine on minu töö. Ta isegi ei suvatse mitte ajurakkegi sel teemal liigutada ja eeldab kohe, et mul on tekkinud olukordadele lahendus olemas.

Mõtlen endamisi kerge ahastusega, et kui juba praegu on keeruline, mis siis saab, kui sügisel tagasi kooli lähen? Siis on vist vaja julgus kokku võtta ning oma laps päris võõra inimese hoolde anda!? Ma ei tea, kuidas teistel emadel on, aga mul ei ole mingit usaldust võõrastesse inimestesse enne, kui ei ole neid vähemalt 100x näinud oma lapsega askeldamas.

Kord juhtus selline ime, kus lasin tundmatu hoidja üle oma ukseläve ja ta sai hakkama. Kahjuks lõpetas ta aga magistri ja läks teisi asju tegema. Nüüd siis justkui olengi sellised nullseisus, kus oma perelt enam abi küsida ei taha, sest ei taha olla saamatu ning võõraid ei usalda, sest olen ilmselt veidike paranoiline :D

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid