Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Moraaliloeng lasteaiakoosolekul

Kui ma väike olin, siis neljatunnine koolipäev tundus venivat nagu härjaila. Muudkui kestis ja mitte kunagi lõpuni ei jõundud. Õhtune aeg seevastu aga kadus sageli käest. Nüüd täiskasvanuna on tunne, et ajast on puudu ja ega muidu ma ei teakski vist, mis kuupäev on, kui mul ei oleks iga päev vaja kalendris ruudukest edasi nihutada.

Viimased nädalad on liikunud suure töökoorma all kiires tempos edasi. Mingi ime läbi on Piiga suutnud terve püsida ja hoius käia ning ka mina ja Mees oleme suutnud rahulikult oma rütmi hoida. Kõige naljakam või kummalisem asi, millega kokku puutusin, oli lastevanemate koosolek lasteaias, kuhu Piiga sügisel läheb. Seal peeti rohkem moraaliloengut stiilis, et peske ikka oma laps ja tema riided enne aeda toomist puhtaks ja paha ei teeks ka, kui oleks nööbid riietel ees.

Minu jaoks oli see väga kummaline asi. See peaks ju iseenesest mõistetav olema, et laps ja riided on aeda minnes puhtad. Ometi aga pidas lasteaiadirektor sel teemal pika monoloogi. Ühesõnaga raiuti lastevanematele puust ja punaselt ette seda, kuidas nemad käituma peavad ja kuidas lapsed käituma peavad. Eks tänapäeva ühiskonnas vist kipubki nii olema, et kui ikka ette ei loe,
mis lubatud ja mis keelatud, siis tehakse just nii, nagu ise heaks arvatakse. Käiakse sageli kusagil piiri peal ja siis ollakse üllatunud, kui märkus tehakse.

Hooti tundub, et tänapäeva lapsevanemad oleks ise justkui koopas kasvanud ja siis korraga tsivilisatsiooni vabaks lastud. Ma ei väida end olevat nüüd mingi superema, aga harjumatu on vaadata, kuidas mitu päeva jutti hoidu minnes sama last näed, kel samad plekid riietel, kui seda kolm päeva tagasi. Kas see ongi siis uus norm? Õde ütles mulle selle peale, et ei ole ju hullu, kui väike plekk riietusel on. Keegi nagunii ei tea, kas see plekk tuli nüüd või on kogu aeg olemas olnud.

Eks jah, neid plekke tuleb. Eriti väikeste laste puhul. Piigat hoidu viies on ta sageli muru peal kukkunud ja siis on roosadest liibukatest saanud mingid plekilised asjad ja poolel teel hoidu tõesti ei ole võimalik enam riideid vahetama minna. Vahepeal olen mõelnud, et peaksin hakkama kaasas
kandma ekstra varupaari pükse, aga kuna Piiga just nii sageli hoius ei käi ning kukkumisi ka iga kord ette ei tule, siis kannaksin neid rohkem käekoti sisu täitena.

Aga jah, mulle kui lapsevanemale oli see koosolek kuidagi kummaline. Selle moraaliloengu asemel oleks võinud natukene rääkida või paberi pihku panna eeskirjadega, mis ka lasteaia kodulehel saadaval ja selle asemel siis lasknud tutvuda lapsevanematel rühma ruumidega ja õpetajatega.

Õpetajatega tutvumiseks oli ette nähtud täiesti olematu aeg. Ma pean ju suutma usaldada oma lapse selle võõra inimese kätte. Ma pean tundma, et ta suudab ja tahab mu lapse eest hoolt kanda ajal, mil ma seda ise ei saa ja seega tahaksin tunda ja teada, mis inimesega on tegu. Tema väärtushinnangud ja käitumine mõjutab ka ju minu järglast. Ja ometi saime ruumidesse piiluda vaid mõne minuti ning siis õpetajaid näha teise mõne minuti. Korraga öeldi aga, et kell on kuus ja lasteaed pannakse kinni.

Sama kummaline oli minu jaoks Piiga lastehoiu kasvataja ütlemine, et Piiga ei räägi. Ehmatasin kohe selle peale ära. Mis mõttes ei räägi? Istub päevade viisi nurgas vait kui sukk? Piiga reaalselt pidi hoius ütlema vaid minimaalselt sõnu nagu juua ja ülejäänud aja vaikselt omaette nokitsema. Ma kohe ei suutnud uskuda oma silmi ja kõrvu. Piiga proovib mind päevade viisi surnuks rääkida ja iga päevaga lisandub ta sõnavarasse ports sõnu. Ta on nagu väike käsn.

Näiteks käisime nädalavahetusel autoga Pärnus ning ma olin olude sunnil roolis. Üks teine autojuht jäi 90 alas teele koperdama sõites 70ga ja ma siis tigetsesin omaette ja ütlesin lõpuks: "Anna gaasi". Piiga ka siis kade ei olnud, ütles samamoodi: "Anna gaasi!"



Sain aru tol hetkel, et ma pean jälgima, kuidas ma Piiga juuresolekul kõnelen. Lisaks on oluline ka diktsioon, sest paljudel sõnadel tal kaovad lõpud ära. Seda omaette nokitsemist ei taha ma ka suurt uskuda. Kui külla lähme, siis Piiga alati seletab teiste lastega mängides asju ja pigem kakleb, et saada enda kätte just seda, mis teisel peos on.

Vaiksest omaette nokitsemisest on ikka asi väga kaugel. Sama ka kodus: alati lendab elamises ringi kui väike tornaado. Vahe vaid selles, et tornaadod on temaga võrreldes vaiksed. Küll olen täheldanud seda, et õelapse juuresolekul Piiga on vaiksem ja hoiab suu rohkem kinni. Justkui tahab näha, mis suurem ja targem ees teeb, et siis kõik järgi teha. Eks ju öeldaksegi, et kui midagi tarka öelda ei ole, siis pigem vaiki :D

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid