Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Kulinaarsed unelmad ja tegelikkus

Nii naljakas, kuidas viis kodus oldud päeva lapsega asjade vaatenurki muudavad. Saatsime issi tööle ära ja siis pugesime kaissu. Panime ninad kokku ja mõnulesime pool hommikut ja seejärel ärkasime rahulikult omas rütmis.
Ei mingit stressi ega tempot. Just selline võiks elu kogu aeg olla, aga kahjuks on reaalsus selline, et kellaaeg dikteerib elule tempo.

Lapsega kodus olemises on oma võlud ning ma ootan oma puhkuseperioodi, mil saame temaga rannas mõnuleda. Ma olen siiani veendunud, et Piigas on mingi gramm kala-DNAd. Mul puudub selle kohta küll otsene tõestus, aga kui Bulgaarias olime, siis ta vaid meres istuski. Vahepeal sain ta kaldale soojenema, aga kui ta oli viis minutit kaldal puhanud, siis haaras oma ujumisrõnga ja siirdus merre tagasi.

Mäletan kui esimest korda Pärnus randa läksin lapsega. Ta oli mul olnud järves mulistamas, aga meri on ju hoopis teine kogemus. Esialgu oli ta veidikene kahtlustav, sest missugune vesi niiviisi edasi-tagasi siblib? Vannis ja järves ju vesi ei loksu. Esimene ehmatus kadus kiirelt ja hiljem oli teda samuti merest raske kätte saada.

Seega Piiga sai lõpuks terveks ning mina hakkasin siis suure hurraaga valmistuma talle lastehoidu torti üpsetama. Pean tunnistama, et küpsetamine ei ole mu tugev külg. Mul on hooti sellised illusioonid, kus tekib tunne, et selle asjaga saaksin ma hakkama ja siis on vaja kohe katsetama kukkuda.

Seekord oli sama lugu: leidsin internetiavarustest ilusa tordi, kuhu olid virsikutest meisterdatud peale mesimummud ning olin veendunud, et just sellise tordi pean ka Piigale hoidu valmis meisterdama. Ega siis midagi: kasisin köögikombaini tolmust puhtaks, et mune vahustada (mikser tegi mu käe all enesetapu, ausõna) ja nii see biskviidist põhi ilmavalgust nägigi.

Edujoovastus oli mul suur. Olin just teinud valmis biskviidist põhja tordile ja terve elamine oli veel alles ja inimesedki ühes tükis. Mul tekkis tunne, et minust on saamas järgmine meisterpagar ja muutusin peaaegu, et isegi natukene hulljulgeks.

Immutasin selle biskviidi rohke kompotivedelikuga ja kukkusin vahukoort ja kohupiima omavahel kokku segama. Minu suureks takistuseks pidi kujunema želatiinilehtede kasutamine, sest seda toodet hoidsin ma käes esimest korda elus. Õnneks oli paki peal kirjas kõik sammud, mida teha ja nii see mul õnnestuski. Biskviit sai kaetud selle lumivalge kreemja seguga, mis siis mulle üllatuseks kohe hanguma kukkus.

Järgmisel hetkel proovisin siis virsikutest mesimumme kokku keerata. Idee tundus ju teostatav: tiibadeks on mandlilaastud ja triibud seljale on šokolaad. Teostus aga oli katastroof juba esimesest hetkest. See šokolaad ei tahtnud üldse ilusa peene triibuna mööda virsikuid alla voolata vaid tegi jubeda paksu triibu ja seda siis korrigeerisin mitmeks väikesemaks.

Pool tundi mässamist viie virsiku kallal ja kui seda kõike eemalt vaatasin, siis tundsin end nii õnnetuna. Mitte miski ei läinud nii, nagu olin planeerinud.

Panin Piiga magama ja jäin mõtlema, et sellise käkiga ma homme küll hoidu kohale ilmuda ei saa. Seega tuli õhtupoolikul sammud kööki seada ning siis virsikud köögipaberiga puhtaks pühkida ja ära viilutada. Pean tunnistama, et see viimane versioon nägi üllatavalt isuäratav välja ja olen kindel, et lapsed seda ka soovivad proovida. Need mummud seal vaevalt oleks lastes söögiisu äratanud.

Laste puhul on teinekord visuaalsus olulisem ju kui maitse. Olen seda Piiga puhul täheldanud: talle ei läinud üldse brokkolipüreesupp suust sisse, sest see oli harjumatut värvi. Maitse aga oli lihtsalt suurepärane. Igastahes olen isegi oma saavutatu üle päris uhke. Mina, kes ma suudan edukalt vaid üht kooki küpsetada, suutsin lapsele hoidu teha päris tordimoodi küpsetise :) Minust ei saa kindlasti järgmist meisterpagarit, aga vähemalt olen ma natukene osavamaks küpsetistega muutunud :D

Pean siiski tunnistama, et kui olin selle koogi valmis plätserdanud, siis käis peast läbi mõte, et järgnevatel aastatel tellin tordi :D

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid