Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Tagasilöögid ja naljaninad

Seekord siis oli Piiga neli päeva tuumanohus olnud. Tuumanohu on tal selline, et ninna tekib paks kollane tatt, mis muutub nagu tsemendiks ja mida siis näpuga peab justkui prunti eest kiskuma. Seejärel voolab välja selline rohekas-kollane tatt ja saab ravitseda. Selline korp tekib enamasti ööga. Päeval on nina puhastamist ja aurutamist liiga palju.

Igatahes läks Mees Piigaga arstile ja siis helistas mulle, et arst lõpetas lehe ära: Piiga on terve hoidu minemiseks. Ma olin päris nõutu. Emana näen ju, et tegelikult on terve-olemisest asi kaugel. Seega vabad päevad, mis sai, oli Piiga ikka kodus ja siis nädala lõpus läks korraks hoidu. Sellest piisas täiesti. Sealt tõi ta kaasa mingi imeliku tõve, mis tähendas seda, et ta tühjendas iga öö oma magu ning nüüd täna avastasin tal suus midagi stomatiidilaadset.

Ma ei ole meediku haridusega, seega ma ei saa kindlalt väita, et sellega on tegu. Dr Google järgi võib endale nende sümptomite põhjal kõik haigused katkust vähini välja mõelda. Seega on ta mul natukene palavikus ja natukene rohkem õnnetu ja veel natukene rohkem näljas, sest ta lihtsalt keeldub söömast.

Piiga tervis on aga prioriteet ning seega läheb Mehe puhkus, mis oli esialgselt mõeldud puude lõhkumiseks, Piiga hooldamise alla. Mis sinna parata. Eks talvepuud peavad taaskord oma rida ootama. Õnneks ei ole tegemist värskelt langetatud puudega, seega selle võrra kergem ja saab häda korral ka otse ahju visata. Kui Piigal see oksendamine pihta algas, siis mõtlesin hoolega läbi toidunimekirja, et leida sealt midagi iseäralikku. Ainus uus lisand oli kalamaksaõli. Olin lugenud kusagilt, et see pidi immuunsusele hästi mõjuma ning sisaldama D-vitamiini ja seega läks see tarbimisse.

Piiga on igasuguste tilkadega vist juba nii karastunud, et ei teinud teist nägu ka mitte kui lusikatäis kalamaksaõli talle suhu susati. Ta saab regulaarselt Zyrteci ja Sinupreti ning mõlema maitse ei ole just eriti kiita. Regulaarsus on siis seotud nohude esinemise sagedusega :D Niisama heast peast seda kraami talle küll sisse ei sööda.

Igastahes kui kord oli Mehe käes, et saaks ka ampsu seda kalamaksaõli, siis ta oleks meeleldi proovinud mööda seinu ülesse ronida. Tõmbas teine diivanile kägarasse nagu oleks mingi jube asi teda ründamas ja kui mõistis, et pääsu ei ole, siis tehti see suumulk nii jaopärast lahti, et mul kohe raskusi oli selle lusika sinna manööverdamisega. Seejärel tekkisid näole sellised grimassid nagu oleks midagi eriti jubedat sisse söödetud.

Meenutas mõneti Piiga esimesi suutäisi päristoitu, mis samamoodi eriti jubedate grimassidega vastu võeti. Sealt need geenid siis välja löövadki :D Mees võiks mõneti olla rohkem Piiga moodi: leppida ja edasi minna. Nüüdseks on juba päris mitu head päeva seda kalamaksaõli söödud ja iga kord kordub täpselt sama käitumine Mehel. Hooti tekib tunne, et võimaluse korral ta isegi vist hüppaks aknast välja, et sellest jubedusest pääseda.

Ma ei taha uskuda, et minu ja Piiga maitsemeeled eriliselt tuimad oleksid ja Mehe omad kuidagi eriliselt tundlikud. Pigem käib kaasas kalamaksaõliga mingi eelajalooline arvamus, et see on vastiku ja rõveda maitsega laste piinamise vahend. Mina ja Piiga õnneks nii ei arva, aga Mees tundub küll seda arvamust taaskehastama.
Ise täheldasin positiivset mõju: nimelt kadusid mul ära igasugused isud. Ei tea, kas see on kalamaksaõliga seotud, aga pärast selle võtma hakkamist kuidagi ei kisu üldse näksima.

Sõbranna teadis ka omadest kogemustest rääkida, et pikaajalisel tarbimisel muutub nahk siidjamaks ning juuksed läikivamaks :D Mis veel juustesse puutub, siis nädalavahetusel on ees Piiga sünnipäev koos perega. Kohale tulevad ka mu vanavanemad ja ma juba natukene pelgan nende reaktsiooni. Vanaema on viimased aastad mulle muudkui rääkinud, et ma lõpetaksin oma juuste mustaks värvimise. Lõpetasingi ja värvisin need punaseks. Kindlasti ei oodanud ta midagi sellist oma palve edastamisel.

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (31) ja Piiga (2a), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid