Jaga:     
Blogid | Triini blogi

Karjääriemme

Vahepeal kippus aeg taas täistiirudel käest ära lendama. Hõiskasin Mehele rõõmsalt, et lausa kuu aega on Piiga tervena püsinud ning seepeale justkui vitsast võetult hakkas Piigal kohe nohu ninast välja tulema. No võta näpust: ma ei tohi vist kunagi midagi enam hõisata, sest kohe õnn pöördub ning oleme vanas rütmis tagasi.

Mees jäi taaskord Piigaga haiguslehele, sest mina ei saanud töölt mitte eemal olla. Olime küll kokku leppinud, et kui pool aastat saab täis, siis on minu kord haiguslehed üle võtta ja tema saab tööl käimist normaalselt jätkata, aga kui see aeg kätte jõudis, siis olin sunnitud seda lubadust murdma. Miks? Nimelt vabanes meil tööl üks koht, mida kunagi väga ammu soovisin. Kui tookord ei olnud mul võimalik sinna kandideerida, sest kohad olid kogu aeg täis, siis seekord kui tuli teade võimalusest end täiendada ja karjääriredelil natukene turnida, haarasin kohe ruttu võimalusest kinni.

Olen seal ettevõttes olnud oma elust juba pea kaheksa aastat, mis on päris pikk aeg vist nii noore inimese kohta? Eestis on pigem traditsiooniks see, et proovitakse kätt siin ja seal ning siis kord leitakse endale see, mis pakub piisavalt vaheldust ja põnevust ning jäädakse pikemaks, kuniks uus võimalus avaneb või kusagil paremat palka pakutakse. Mul on aga olnud kõik need aastad võimalik end oma enda töökoha siseselt arendada ning erinevaid väljakutseid vastu võtta. Kindlasti ei ole kõik olnud ideaalsed võimalused, aga alati tasub proovida ja uusi asju katsetada.

Ka nüüd on seljataha jäänud pingeline koolituste nädal ja pean ütlema, et tunnen end juba peaaegu hästi uuel tööpostil ning ootan põnevusega aega, mil saan oma värsked teadmised ja oskused proovile panna. Samas aga närib mind süütunne. Lubasin ju siiski Mehele, et tema elu läheb normaalsesse rütmi ning mina jään Piigaga haiguste ajal koju. Ma ju tegelikult tahan Piigaga kodune olla, sest ma naudin neid meie hetki, kuid kui aus olla, siis hetkel need tatikollid mind küll ei ahvatle.

Päeval saan enda unistusi täide viia ning õhtul saan olla täiskohaga emme ja last ravida ning pere eest hoolt kanda. Mulle tundub, et just nii ma end hästi tunnengi ja tegelikult ei tahaks ma üldse Mehele öelda, et minu poolest ta võiks ka edaspidi Piiga nohu ise ravida. Ta on selles juba väga osav, osavam kui mina, sest on teinud seda sellest ajast saati kui tööle tagasi läksin.

Minu sisemist konflikti ravib see, et Mees kenasti raporteerib mitu korda päeva jooksul, kuidas Piigal tervis on ja milliseid protseduure nad teinud on. Isegi kõik ampsud kantakse ette ja tuduaeg on vist sekunditega välja arvutatud. Kui aga õhtul koju jõuan, siis ma vist vaid ripungi Piiga küljes. Me käime õues oma tiirudel, mängime oma mänge või siis lihtsalt kaisutame ning arutame maailma probleeme. Viimasel ajal on mu lemmiktegevuseks magava Piiga vaatamine, sest ma ju tegelikult igatsesin teda terve päeva.

Kui varasemalt soovis Mees peale Piigaga veedetud päeva õhtuti puhkust saada ja kalastama minna, siis nüüd naudib ka tema seda hoolitsust ja perega askeldamist. Õhtustele tiirudele poeb ta märkamatult ise kaasa ning nii saavadki minu ja Piiga rattaretkedest perekondlikud sündmused. Lisaks olen mina koos Piigaga läinud Mehega kaasa kala püüdma. Mees mainis uhkusega, et Piigast saab ka kalastaja, sest see väike inimene teab kohe täpselt, mida õnge ja kahvaga peale hakata (näete, ma isegi olen õppinud juba kalastamisega seotud sõnu).

Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (30) ja Piiga (1a 11k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid